-3.6 C
Tallinn
Laupäev 4. veebruar 2023
MõtteteradIseendaks jäämisest ja sõprusest.

Iseendaks jäämisest ja sõprusest.

Iseendaks jäämisest ja sõprusest.

 

Pärast kõiki ebaõnnestunud (ja õnnestunud) sõprussuhteid, pärast seda, kui õppisin (ja õpin veel) eristama iseennast teistest inimestest enda ümber ning peale pikka aega jälgimist ja tohutuid tähelepanekuid, olen jõudnud justkui hetke, mil soovin teha vahekokkuvõtet. Üleüldse – kokkuvõtet kui sellist ei saagi kunagi teha, sest kõik on pidevas muutumises ja perspektiiv koguaeg laieneb. Sellised vahekokkuvõtted on piltlikult öeldes nagu veeklaasid. Iga tilk on miskine kogemus või teadmine ning hetk, kui klaas saab täis, hakkab ta üle ajama – ehk siis, teen oma suu lahti. Või teisest küljest on see kui maja vundamendi ehitamine. Iga kivi on kogemus ja kui ring on täis laotud, on see kui “checkpoint” ning mida edasi, seda tugevam tuleb vundament. Aga see selleks.

 

Suhtlemine teiste inimestega on meie igapäevaelu lahutamatu osa. Me räägime, mõtleme koos teiste inimestega, viibime kõik koos ühisenergiaväljas. Suures infoväljas on aegajalt keeruline leida üles oma kese, oma tõde. Sestap ongi oluline ümbritseda end inimestest, kes aitavad meil näha meid ennast. Fakt on see, et vahet pole, kes meie ümber on – nad kõik peegeldavad meile miskit iseendast. Aga kui me jääme sõpruse teema juurde, siis meil on alati valik, keda me soovime enda kõrval näha. Tihtipeale nooruses ei ole meil erilist vahet, kes need inimesed on, peaasi, et oleks keegi. Ikka tahaks ju kusagile kuuluda, olla keegi.

 

 

Arvan, et täiesti adekvaatne on öelda – sõpra tuntakse hädas. Polaarses maailmas me ikka kõigume oma varjude-valguse skaalal ja leida kedagi, kes teadvustab meis nii üht kui teist poolt, on haruldane. Kuna inimestel on hirm olla päris nemad ise, siis nad ehitavadki endale maskid. See hetk, kui maskid langevad, ongi tõehetk – sind kas aktsepteeritakse või tõrjutakse. Tahaks öelda, et see tegelikult sõltub meist endist, sellest, kas me iseennast aktsepteerime. Kui me heidame maskid lootuses, et meid aktsepteeritakse, siis tõenäoliselt kogeme tõrjumist. Kui me teeme seda aga selleks, et olla päris ise, hoolimata teiste arvamusest – alles siis meid ka aktsepteeritakse. Aga siis see polegi enam oluline. Kõige tähtsamaks saab see, et me ise ennast aktsepteerime ja julgeme olla. Lihtsalt olla nii, nagu tahame. Ja küll siis me tõmbame külge ka inimesi, kes on meiega sarnased. Tõsi ta on, et õppides aktsepteerima iseennast, oskame ka teisi igas valguses näha. Seega, kui kellelgi on probleem meie päris avatud olekuga, siis ilmselt ei luba ta endale sellist olekut ja see kriibibki ta hinge, toob pinnale selle probleemi, et ta selle lahendaks.

 

 

Pole olemas ideaalseid inimesi, teisisõnu ideaalsus ongi kõik olemasolev. Kõik, absoluutselt kõik seisneb selles, et me suudaksime aktsepteerida olukordi/inimesi nii nagu nad on. Paratamatult on see kõik meie endi looming, vastavuses meie endi vibratsiooniga. Mulle meeldib öelda, et ma armastan kõiki inimesi, kõiki neid erinevaid veidrikke minu elus ja ma veel julgustan neid olema just nii veidrad, kui nad on – imetlen inimeste julgust olla PÄRIS. Naeruga vaatan tagasi aegadele, kui ma proovisin mahtuda kellegi standarditesse, isegi kogu mu garderoob muutus. Aga ma ei tundnud ennast päris iseendana. Samuti olen ma eluaeg võidelnud selle eest, et kui ma ikka tahan, siis ma kannan ketse. Vanemad on mulle ette heitnud, et ma olen naine ja ema ja pean vastavalt käituma ning riietuma. Aga seda ma olen alati uskunud, et eelkõige olen ma inimene ja kui mulle ikka meeldib teistmoodi, siis ongi teistmoodi. Nii, nagu ma ennast hästi tunnen. Ja kui ma ikka tahan minna lohvaka kampsikuga klubisse teed jooma, siis keegi mind ei takista. Tegelikult see oligi mõned aastad tagasi. See hetk, kus jätsin kõik ja olin omaette. Olin väsinud kõigest sellest pseudojamast ja mõttetust jutust. Ja alles siis ma hakkasin elama ja ühtlasi ka siis kutsusin enda ellu inimesi, kes mõtlevad minuga sarnaselt.

 

 

Sõpruse mõistet ei saa päris üheselt defineerida, mõnele tähendab see üht, teisele teist. Mina saan rääkida vaid enda perspektiivist. Pärast mõningaid “lakse” seoses sõprusega, on minu väärtushinnangud sõpruse teemal ümberkujunenud. Tegelikult hakkab see muutus pihta iseendast. “Be the change you wish to see in the world” on üks kuldne lause! Minu jutt väestavast suhtlemisest on paljuski seotud sõpruse teemaga. Kehtib igalpool, aga eriti sõpradega. Näiteks, kui minul on mure, mulle meeldib, kui minu sõber kuulab mind ära ja suunab mind tagasi iseenda sisse, et leida probleemide algpõhjused. Keegi, kes näeb minu kõrgeimat olemust ja lähtub sellest, mitte minu minevikust, hetkeemotsioonidest ega varjudest. Väga suur punane tuli on see, kui keegi kallutab sind ühes või teises suunas. On tähtis, et ükskõik mis probleemi puhul, saaks inimene ise otsustada. Alati on hea läbi käia erinevad lahenduse variandid – rõhk sõnal lahendus. Kui inimesed niisama seletavad oma muresid ja ei otsi lahendusi, on see ohvri mentaliteet, kes ei ole lahendustele avatud. Olen veetnud tunde telefoni otsas, leidmaks lahendusi sellele, kust tegelikult mingid probleemid on alguse saanud ja kuidas ISE saaks olukordi muuta, selle asemel, et otsida süüd väljastpoolt. Kuula ära, aktsepteeri, ära mõista hukka, julgusta ja inspireeri ning suuna tagasi iseenda sisse. Väga tavaline stsenaarium on see, kui naisel on mehega probleemid ja läheb mõne sõbranna juurde meest taga kiruma. Sõbranna, lähtuvalt oma kogemustest, kirub kaasa ja tegelikult toimub üks ühisklatšimine ning probleemidele lahendusi ei otsita. Kogemustest saab alati rääkida, aga keskendudes ikka lahendustele ning mitte kallutades kedagi mingeid otsuseid tegema. Negatiivse mentaliteediga ohver otsibki välismaailmast kinnitusi enda mõtetele ja leiab ka, sest tema fookus on keskendunud tõendite otsimisele, mis kinnitaksid tema mõtteid. Kes otsib, see leiab. Alati.

 

 

Mu elukaaslane kasutab mõistet “spiritual confidant”, kui teemaks tuleb sõprus. Keegi, keda sa saad usaldada, kellele sa saad avatult kõigest rääkida ja kes suunab sind alati tagasi iseenda sisse, ilma hukkamõistuta. Paljud inimesed ei oska veel iseenda sisse näha, seega on üsna delikaatne teema nendega sellest rääkida. Vigu kiputakse ikka väljas nägema, mitte endas. Neid inimesi ma kuulan küll alati ära, aga rääkida saan ma ainult siis, kui nad ise küsivad. Kuulamisel on ka omad piirid, ei ole võimalik kuulata pidevalt kedagi, kes sind negatiivsustega kurnab ja pole lahendustele orienteeritud. Siis peab seda ka inimestele teada andma. Kaastundlikult. Üldse peab suhtlema leebemalt ja kaastundlikumalt. Kõike saab alati öelda väga mõnusalt. Nähes viga ja nähvates “sa jälle teed seda valesti!” või “sa ikka alati teed nii..” ehk siis paikapanevalt ja lähtudes minevikust, tekitame me inimeses paha tunde ja kaitsereaktsiooni, millele järgnev sündmuste ahel ei ole ootuspärane. “Ma vaatan, et sul ei tulnud see hästi välja, äkki proovid niipidi”, “küll sa teinekord hakkama saad”, “aga äkki sa proovid nii või naa, ehk tuleb teine tulemus” – nii palju on viise, kuidas suhelda kaastundlikumalt. Õigupoolest sedasi nähvates võetakse olukordi liiga isiklikult, see joon on seal selgelt näha. Kellegi viga ärritab – miks üldse peaks kellegi viga ärritama meid? Need on ju teise inimese vead. Kui me seda kuidagi isiklikult võtame, siis järelikult ka meil on selle vea kohta midagi õppida. Alati peaks eelkõige iseendale otsa vaatama ja siis alles teisele. Võime vaadata ka teisele otsa, et iseenda kohta õppida ?

 

 

Julgustan teid kõiki olema just nii nagu te olete. Kindlasti paljud kardavad jääda üksi või muretsevad enda reputatsiooni pärast, aga milleks? Elada tuleb ikka iseendale ja nii nagu endale just parasjagu meelepärane on. Luues vajalikud muutused iseendas, leiame me elus sarnase vibratsiooniga inimesed. Ma olen südamest tänulik oma üksikutele inimestele, minu inimestele, kes aktsepteerivad mind igas minu varjundis ja valguses, kes usuvad minusse ja on olemas just nii palju, kui on võimalik – ma vastan neile samaga. Ma olen tänulik ka nendele kahepalgelistele sõpradele minu elus – vaid tänu teile olen ma mõistnud ju, mida see sõprus üldsegi tähendab. Kõik reeturid, ärakasutajad, ussitajad – ma olen tänulik. Kohati tahaks ennast süüdistada, olles liiga naiivne – aga see pole õige. Ma olen usaldanud, ma olen olnud avatud ja selles pole midagi halba. See kõik on aidanud mul avastada ja kasvada ning ennast tundma õppida.  Siiralt soovin kõigile, eranditult, rohkem usaldamist, rohkem kaastundlikkust, äratundmist ja armastust!

Autor: 

Veel artikleid