Kuumarabandus on organismi termoregulatsiooni mehhanismide puudulik või ebaadekvaatne reaktsioon ülekuumenemisele, mille tagajärjel kehatemperatuur tõuseb eluohtlikult kõrgeks – üle 42 °C. Põhiline termoregulatsiooni vahend niiskes kuumas õhus viibimisel on higistamine. Kuumarabanduse korral ei suuda organism enda sees füüsilisel koormusel tekkivat soojushulka ära anda, higistamine lakkab.
Üks kuumarabanduse vorme on päikesepiste, mis kujuneb otsesest päikesekiirguse toimest ilma kehalise koormuseta. Sageli saavad päikesepiste rannas magama jäänud inimesed (eriti siis, kui nad on alkoholijoobes), päikesepaistelisel päeval autosse jäetud väikelapsed, väljas töötavad inimesed (auvahtkond, patrullpolitseinikud, teetöölised, ehitustöölised).
Päikesepiste hoiatavateks nähtudeks on peavalu, peapööritus, nõrkus, iiveldus. Nahk on kuum, pehme ja kuiv. Pulss kiireneb 160–180 löögini minutis, tekib hingeldus. Protsessi süvenedes teadvus häirub, nii et inimene ei saa enam aru, kus ta viibib või mis temaga toimub. Kehatemperatuur võib tõusta kuni 40–41 °C. Kui inimene ei saa abi, võib ta kaotada teadvuse, tekivad krambid ning järgneb surm ajuturse tagajärjel.
Parim kaitse kuumarabanduse ja päikesepiste eest peaks olema terve mõistus, mis ütleb, et päikese käes viibides tuleks kanda sobivat peakatet ning õhku läbilaskvat riietust. Näiteks teetöölised peaksid iga tunnipaari järel tegema puhkepausi ja viibima sel ajal jahedas paigas (nt kliimaseadmega autos), tarvitama piisavalt vedelikku kogu päeva vältel. Toas viibides lasta päikesekiirguse toime vähendamiseks aknakatted ette ning õhutada ruumi sageli.
Esmaabi tuleb rakendada resoluutselt ja kiiresti. Haige toimetatakse haiglasse, eelnevalt tuleb teda aga jahutada – viia kohe ära kuumast keskkonnast, vabastada riietest, valada üle jaheda veega. Tänapäeval on paljudes autodes ja hoonetes kliimaseadmed, mis oluliselt kergendavad abi andmist. Kannatanut tuleb kraadida iga 10 minuti järel ja hoida tema kehatemperatuur veega ülevalamisega või muul moel jahutades allpool 38 °C.
