Lapse sünd lööb pereelu rutiini pahatihti täiesti pea peale ning uue elukorraldusega peavad harjuma ka meie neljajalgsed lemmikud. Noor ema Liis jagab Pesaleidja blogis enda kogemust sellest, kuidas tema pere kassid uute ilmakodanikega harjusid.
Mäletan hästi, kui avastasin 2018. aasta suvel, et olen esimest korda beebiootel. Lisaks rõõmule ja ootusärevusele tekkis üsna ruttu ka mure, kuidas kassid uuele elukorraldusele reageerivad.
Meil oli tol ajal kaks kassi: 18-aastane Nelly ja 5-aastane Whiskers. Nelly oli täielik sülekass, lõi kõvasti nurru ja tahtis kogu aeg pai. Vanuse tõttu kutsusime teda vahel sõbralikult tögades vanamutiks, kuigi tõele au andes ei reetnud tema välimus ta vanust kuidagi, kui just mõned puuduolevad hambad välja arvata. Oma pehme ja läikiva kasuka eest hoolitses ta surmani. Whiskers oli palju jäärapäisem – näitas iseloomu ja andis kohe märku, kui midagi ei meeldi. Võõraid ei sallinud, pai tahtis ainult oma inimestelt, vahel harva tuli sülle. Just tema reaktsiooni pärast ma muretsesin kõige rohkem.
Loe edasi SIIT
Allikas Postimees.ee
