Kas me oleme ennekõike inimesed sissejuurdunud käitumismustritega ja mõttemallidega või oleme naised ja mehed erineva hormonaalse käsitluse ja maailma tajumisega? Keegi ei vaidle arvatavasti vastu, kui ütlen, et iga inimene on erinev. Millegipärast me aga liiga tihti unustame selle „väikese“ fakti ära. Kuidas need erinevused sobitada igapäevaellu ja igapäevasuhetesse- see on paras väljakutse igaühele.
Ühe pere lapsed kasvatatakse enamjaolt ühesuguste elutõdede järgi, kuid millegipärast on täiskasvanuks saades õed-vennad tihti täiesti erinevad isiksused. Pealtnäha ühesuguste huvidega inimesed võivad mõnes muus seisukohas avastada, et nende maailma tajumine on täiesti erinev. Kuidas nii?
SÜNDINUD ISELOOMUGA
Vastsündinud beebi on juba justkui omaette isiksus. Ta erineb su sõbranna beebist, kes võib olla on rahulikum või hoopis aktiivsem. Kuigi sa ei ole jõudnud talle veel midagi õpetada, on tal juba iseloom. Mina valmistasin beebina vanematele paraja peavalu- ma ei maganud ööd läbi, mul oli kogu aeg „midagi vaja“ ja esimesed kolm aastat minu ema suurim unistus oli ennast välja magada. Täiskasvanuna olen ma emotsionaalne, aktiivne ja justkui tulesädemega südames. Minust seitse aastat noorem vend lasi väiksena nautida vanematel ööund, ta kohanes võõraste kohtadega kiiresti ning oli üldiselt rahulik ja vaikne, ei tülitanud kedagi. Kahekümne aastaselt on ta jäänudki rahulikuks ja aktsepteerivaks, ta ei vaidle pea kunagi vastu ja on väga vastutulelik. Tal on soe ja hea süda.
ME PÄRINEME ERINEVATEST PEREMUDELITEST
Mis eluväärtusi sulle lapsepõlvest kaasa anti? Kas need on teiste austamine, andmestamine, eneseusk; kõrged sihid, saavutusvajadus, läbilöömine või hoopis teiste vajadustega arvestamine, tagasihoidlikkus, aktsepteerimine? Meie vanemad tegutsevad pea alati parima äranägemise järgi ja soovivad südamest, et meie, nende lapsed, kasvaksime õnnelikeks inimesteks. Nad õpetavad meile seda, mida on õpetatud neile. Nad ei oskagi muud moodi.
Täiskasvanuna on meil alati valik vaadata „kaine“ pilguga meile õpetatud väärtustele ja teha korrektsioone. Me saame asendada ebasobivad väärtused millegiga, mis meie sisemusega paremini sobitub. Vaata mõnele õpitud eluväärtusele ja mõtle, kas sa tegelikud ka soovid seda endaga edasi kaasas kanda? Äkki sul on õpetatud, et tuleb alati seista selle eest, et teistel oleks hea ja oma vajadusel tõsta tahaplaanile. Kui sa tunned nende eluväärtuste järgi elades, et sa pole siiski õnnelik, siis sul on alati võimalus lahti öelda õpitud käitumismustrist ja öelda endale, et sellest hetkest hakkad sa arvestama ka enda vajadustega. Me saame iseennast vorpida ka täiskasvanu eas selliseks inimeseks, kes me päriselt sisemiselt olla tahame.
MEHED JA NAISED ON ERINEVA MAAILMA TAJUMISEGA
Kui sa arvad siiani, et me kõik oleme lihtsalt inimesed ja ei ole vahet, kas oled mehe või naise kehas, siis oled arvatavasti hädas läbisaamisega vastassugupoolega.
Eesmärgid elus – meie, naised, oleme loodud siia ilma looma ja hoidma armastust, peret, lapsi. Meie maailm tiirlebki peamiselt suhte, selle puudumise või pere ümber. See on meie loomuses ja meile oleks ülekohtune seda ette heita. Mehed aga on loodud püstitama enda elus eesmärke ja neid saavutama. Perekond on talle selles toeks. Nii süüdistavadki naised mehi, et nad ei pühendu piisavalt perele, suhtele ja mehed naisi, et nad on liigselt oma emotsioonidega suhtes, mitte sellest väljapool.
Vasak ja parem ajupoolkera – mehed juhinduvad oma elus vasakust ajupoolkerast ja naised paremast. Ammuteada tõde, aga millegipärast igapäevaselt me lihtsalt unustame selle ära. Mees on ratsionaalsem, loogilisem ja tugineb faktidele; ta näeb maailma tihti must-valgelt. Naised on aga tundelisemad, intuitiivsemad. Neil on oluliselt rohkem emotsioone ja nende maailm on väga värviline. Huvitav fakt on ka see, et meestel kahe ajupoolkera vaheline ala, mis vastutab erinevate ajupoolkerade vahelise koostöö eest, on kolm kolm korda väiksem kui naistel. Seda tõestab fakt, et mehed ei suuda teha tihti mitut asja korraga ning vabalt liikuda tunnete ja ratsionaalsuse vahel, emotsioonide ja faktide vahel.
Ma ei saa kuidagi väita, et naised või mehed on paremad. Elus on vaja nii ratsionaalsust kui emotsionaalsust. Seepärast usun ma väga, et naine ja mees tasakaalustavad üksteist. Nad ongi niimoodi loodud. Üdini ratsionaalne või täielikult emotsionaalne maailm oleks kurnavalt igav.
Siinkohal tuletan ma nii naistele kui meestele meelde, et ärge seadke endale eesmärgiks muuta vastaspool enda sarnaseks. Naine- ära taha, et su mees oleks üdini emotsionaalne ja tundeline. Mees- ära taha, et naine näeks maailma faktidele ja ratsionaalsusele tuginedes. Sellisel juhul kaovad pluss-miinus poolused ära ja te ei taha enam selle kaaslasega koos olla. Usalda maailma, et naise ja mehe loomisel oligi nii plaanis- et meil oleks, mida üksteisele näidata, õpetada, jagada.
Mõnikord võib tunduda, et erineva iseloomu, päritud peremudeli ja soo juures oleks justkui võimatu inimestel Maa peal koos eksisteerida. Aga me siiski eksisteerime ja juba väga pikka aega. Kui sa oled teadlik sellest, et su töökaaslane, sõbranna, abikaasa ei pea alati mõtlema ja tundma nii nagu sina, siis see on juba esimene samm. Teine samm on võimalusel astuda teisele inimesele vastu, isegi juhul, kui ta tunneb või mõtleb sinust erinevalt. See on okei. Lase tal seda teha. Järgmine hetk võib olla just see, kus vajad sina, et keegi astuks sinu poole sammu ja mõistaks sind, sinu keerulist sisemaailma, soove ja unistusi.
https://www.sisekosmos.ee/
Natalja Tšerepanova
