fuu j Fu7RNjl pW0 unsplash

Kuidas edukalt kaalust alla võtta? Ekslik kaloriteooria

Arstid on aastakümneid raiunud, et kui kilod kimbutavad, on süüdi selles rasv ja kalorid. Mistahes mõõdupuu järgi on taoline, pelgalt sümptomitele keskenduv lähenemine ebaefektiivne, väidab doktor Jason Fung. Raamatus „Rasvumise põhjused“ käib ta välja skeemi, mis aitab mõista rasvumise füsioloogilisi põhjuseid.

Tavaliselt nähakse rasvumises kalorite tarbimise tagajärge ehk leitakse, et inimese kehamassi saab ennustada valemiga: kalorid sisse – kalorid välja = keharasv. See valem väljendab kaloripettust – nagu mina seda nimetan. Valem tundub nii lihtne ja intuitiivne ning just seepärast ongi see ohtlik. Te peate mõistma, et see on ehitatud valedele eeldustele.

1. eeldus: „kalorid sisse” ja „kalorid välja” on teineteisest sõltumatud.

See oletus on põhimõtteliselt ekslik. Nagu loete sellest peatükist edaspidi, on eksperimendid ja kogemused selle eelduse ümber lükanud. Kalorite omastamine ja kulutamine on omavahel tihedalt seotud. Tarbitavate kalorite vähendamine käivitab kalorikulu vähenemise. Kalorite vähendamine kolmandiku võrra toob kaasa kalorikulu kolmandiku võrra vähenemise. Lõpptulemusena väheneb kaal minimaalselt.

2. eeldus: põhiainevahetuse energiakulu ei muutu.

Toidu kalorisisaldusest on saanud meie kinnisidee, mistõttu me peaaegu ei mõtlegi kalorite kulutamise peale, kui trenni tegemine välja arvata. Kaloritarbimist on lihtne mõõta, kuid keha kogu energiakulu mõõtmine on keeruline. Seetõttu jõutakse lihtsale, kuid täiesti ekslikule järeldusele, et treening välja arvatud, on energiakulu konstantne. Kogu energiakulu on põhiainevahetuse, toidu seedimise ja omastamise, treeninguvälise füüsilise aktiivsuse, treeningujärgse liighapnikutarbimise ja sportliku treeningu energiakulude summa. Sõltuvalt kalorite tarbimisest ja muudest teguritest võib energiakulu suureneda või väheneda kuni poole võrra.

3. eeldus: meil on teadlik kontrolli söömise üle.

Söömine on tahtlik tegevus, seega eeldame, et see on teadlik otsus ja näljatunne mängib seejuures vaid väikest rolli. Kuid otsust, millal süüa ja millal söömine lõpetada mõjutavad paljud, kohati kattuvad hormonaalsed protsessid. Otsustame teadlikult süüa vastuseks näljasignaalidele, mis on enamjaolt hormonaalsed. Lõpetame teadlikult söömise, kui keha saadab küllastumise (täiskõhutunde) signaale, mis on enamasti samuti hormonaalselt vahendatud.

Näiteks toidu praadimise lõhn lõuna ajal tekitab näljatunde. Kui olete aga just tõusnud rikkalikust Rootsi lauast, võib sama lõhn kerget iiveldust tekitada. Lõhn on sama. Otsus süüa või mitte on eeskätt hormonaalne.

Meie organismis on keerulised mehhanismid, mis suunavad või ei suuna meid sööma. Keharasva regulatsioon toimub automaatselt nagu hingaminegi. Me ei tuleta endale teadlikult meelde, et peaksime hingama ega sunni südant tuksuma. Seda reguleerivad homöostaasi mehhanismid.

Kuna hormoonid kontrollivad nii omastatavaid kui ka kulutatavaid kaloreid, pole rasvumine mitte kaloritarbimise vaid hormonaalne häire.

4. eeldus: organismi rasvavarud põhimõtteliselt ei allu regulatsioonile.

Iga organismi osa allub regulatsioonile. Keha kasvamist reguleerib kasvuhormoon. Vere suhkrusisaldust reguleerivad teiste hulgas hormoonid insuliin ja glükagoon. Seksuaalset küpsemist reguleerivad testosteroon ja östrogeen. Kehatemperatuuri reguleerivad kilpnääret stimuleeriv hormoon türeotropiin ning türoksiin. Nimekiri on lõputu.

Meid tahetakse siiski uskuma panna, nagu ei reguleeritaks rasvarakkude kasvu. Lihtsalt söömine, ilma et hormoonid sekkuksid, põhjustab rasvumist. Lisakalorid topitakse rasvarakkudesse nagu kartulid kotti.

Selle oletuse paikapidamatus on juba tõestatud. Avastatakse järjest uusi hormonaalseid radu, mis reguleerivad rasvkoe lisandumist. Tuntuim rasvkoe kasvu reguleeriv hormoon on leptiin, kuid nii adiponektiin, hormoontundlik lipaas, lipoproteiini lipaas kui ka adipoosi triglütseriidi lipaas võivad kõik olulist rolli mängida. Et hormoonid reguleerivad rasvkoe kasvu, siis pole rasvumine mitte kaloritarbimise vaid hormonaalne häire.

5. eeldus: kalor on kalor.

See oletus on kõigist eelnevaist ohtlikum. See kõlab ilmselge tõena. Nii nagu koer on koer või kirjutuslaud on kirjutuslaud. On palju erinevaid koeri ja kirjutuslaudu, kuid lihtne väide, et koer on koer, on tõene. Tegelik küsimus on aga see: kas kõik kalorid suurendavad ühtviisi rasvumist?

„Kalor on kalor” viitaks nagu asjaolule, et kaalutõusu ainus tähtis tegur on kalorite kogusumma ja seega saab kõik toidud ümber arvutada neist saadavaks energiaks kalorites. Kuid kas oliiviõlist saadavad kalorid kutsuvad esile samad ainevahetusprotsessid kui suhkrust saadavad?

Vastus on loomulikult „ei”. Neil kahel toiduainel on palju kergesti mõõdetavaid erinevusi. Suhkur suurendab vere glükoosisisaldust ja paneb pankrease insuliini eritama. Oliiviõli seda ei tee. Kui oliiviõli imendub peensoolest ja transporditakse maksa, ei suurene märkimisväärselt ei vere glükoosi- ega insuliinisisaldus. Kaks erinevat toiduainet kutsuvad esile väga erinevad ainevahetus- ja hormonaalsed protsessid.

Need viis eeldust, millele on üles ehitatud kaloritarbimise vähendamisega kehakaalu langetamise teooria, on kõik osutunud valeks. Kõik kalorid ei etenda kaalutõusus ühesugust rolli. Viiskümmend aastat vana kinnisidee kaloritest on jõudnud tupikusse.

Oleme tagasi alguses. Mis põhjustab kaalutõusu?

Kuidas me toitu omastame?

Mis on kalor? Kalor on lihtsalt energiaühik. Laboris põletatakse erinevaid toiduaineid ja mõõdetakse eralduvat soojusehulka, et määrata toiduainete kalorisisaldust.

Kõik toidud, mida me sööme, sisaldavad kaloreid. Toit sattub kõigepealt makku, kus seguneb maohappega ja liigub aeglaselt edasi peensoolde. Toitained imenduvad kogu teekonna vältel läbi peen- ja jämesoole. Mis üle jääb, eritub väljaheitena.

Valgud lõhustatakse valkude ehitusplokkideks ehk aminohapeteks. Neid kasutatakse keha kudede ehitamiseks ja parandamiseks ning üleliigne ladustatakse. Rasvad imenduvad otse organismi. Süsivesikud lõhustatakse nende ehitusplokkideks ehk suhkruteks. Valgud, rasvad ja süsivesikud annavad kõik organismile kaloreid ehk energiat, kuid käituvad ainevahetuses väga erinevalt ja nendega kaasnevad erinevad hormonaalsed stiimulid.

VEREGRUPI DIEET

 

TASUB TEADA

Kalorite vähendamine ei ole kõige tähtsam tegur kehakaalu langetamisel.

Miks me kaalus juurde võtame? Kõige sagedamini väidetakse, et rasvumist põhjustab kalorite liigne tarbimine. Kuigi rasvunute arvu suurenemine Ameerika Ühendriikides aastatel 1971–2000 seostati igapäevase keskmise kaloritarbimise kasvuga ligikaudu 200–300 kilokalori võrra, on oluline meeles pidada, et vastastikune seos pole sama, mis on põhjuslik seos.

Peale selle ei ole viimasel ajal enam täheldatud seost kaalutõusu ja kaloritarbimise kasvu vahel.

USA riikliku tervishoiu- ja toitumisuuringu (NHANES – The National Health and Nutrition Examination Survey on USA riiklik tervishoiu ja toitumise hindamise programm. Sellega alustati 1960. aastatel, alates 1999. aastast) andmetel puudus aastail 1990–2010 seos kaloritarbimise ja kehakaalu suurenemise vahel. Tarbitud kalorite hulk püsis praktiliselt muutumatuna, kuid rasvumise määr kasvas 0,37 protsenti aastas. Naiste keskmine päevane kaloritarbimine suurenes veidi: 1761 kilokalorilt 1781-le, kuid meeste oma vähenes 2616 kilokalorilt 2511-le.

Suurbritannias kulges rasvumisepideemia laias laastus samuti kui Põhja-Ameerikas. Kuid jällegi ei saanud kaalukasvu seostada suurema kaloritarbimisega.

Suurbritannia kogemuse kohaselt ei olnud rasvumisega korrelatsioonis ei kalorite ega toidurasva tarbimise kasv, mis seab põhjusliku seose olemasolu kahtluse alla. Tegelikult tarbitud kalorite arv vähenes veidi, olgugi et rasvumise näitaja suurenes. Muutunud olid muud tegurid, sealhulgas kalorite allikad.

Kujutleme korraks, et oleme kaloreid kaaluv kaal ja arvame, et tasakaalust väljas kaloribilanss põhjustab aja jooksul rasvumist: kalorid sisse – kalorid välja = keharasv.

Kui muutuja „kalorid välja” püsib stabiilsena, peaks muutuja „kalorid sisse” vähendamine tooma kaasa kaalulanguse. Termodünaamika esimese seaduse kohaselt isoleeritud süsteemis energia ei teki ega kao. Seda seadust kasutatakse sageli kaloriteooria toetamiseks. Silmapaistev rasvumise uurija dr Jules Hirsch selgitab (tsitaat pärineb 2012. aasta New York Timesi artiklist):

See on füüsikaseadus, millest ei pääse mööda: lisanduv energia peab täpselt võrduma süsteemist väljuva kalorihulgaga, et rasvavarud jääksid muutumatuks. Kalorid lahkuvad süsteemist, kui toitu kasutatakse keha kütuseks. Rasvahulga vähendamiseks – rasvumise vähendamiseks – tuleb vähendada tarbitavaid kaloreid või suurendada väljundit, suurendades kehalist aktiivsust või teha mõlemat. See on tõsi, olenemata sellest, kas kalorid saadakse kõrvitsast, maapähklist või hanemaksapasteedist.

Kuid termodünaamika seadused ei mängi inimese bioloogias erilist rolli sel lihtsal põhjusel, et inimorganism ei ole isoleeritud süsteem. Energia liigub pidevalt sisse ja välja. Tegelikult lisab süsteemi energiat just see tegevus, mille pärast me kõige rohkem muretseme: söömine. Toiduenergia lahkub süsteemist ka väljaheidetena. Olles ülikoolis terve aasta termodünaamikat õppinud, võin kinnitada, et seal ei mainitud kordagi ei kaloreid ega kaalutõusu. (Energia mõõtühik SI süsteemis on džaul (J). Kalor (cal) ja kilokalor (kcal) on vananenud mõõtühikud ega sisaldu SI süsteemis, kuid on sellegipoolest veel mitmel pool kasutusel. Euroopa Liidus märgitaksegi pakenditel toidu energiasisaldust endiselt nii kilodžaulides (kJ) kui ka kilokalorites. Üks kalor on 4,184 džauli.)

Kui me sööme täna 200 kilokalorit rohkem, ei takista miski kehal liigseid kaloreid põletada soojuse eraldamiseks. Võib-olla väljutatakse need 200 lisakilokalorit väljaheidetena. Ehk kasutab maks need ära. Meie kinnisidee on süsteemi sisestatud kalorid, kuid sealt väljunud kalorid on palju tähtsamad.

allikas: virtuaalkliinik.ee

Vaata ka:

horoskoop

Horoskoop: Reede 24 mai 2024

Jäär Täna keskendutakse perele ja emotsionaalsele heaolule. Hea aeg laadimiseks läbi lähedastega suhtlemise. Suhtlemine on

Blue Breaking News YouTube Channel Art

Riigisisestel lennuliinidel tõusevad juunist piletihinnadRegionaalminister Piret Hartman saatis kooskõlastusele määruse eelnõu, mille alusel tõusevad juunist lennuliinidel piletihinnad.

„Piletihindu tõstetakse, kuna kehtivad piletihinnad ei vasta teenuse pakkumise tegelikele kuludele ning on võrreldes bussi-