Kõikide õpetajate nimel: kui kaua me peame ootama, et midagi muutuks?
Lugupeetud Liina Kersna
Olen noor esimese aasta õpetaja. Õpetan põhikoolis hispaania ja inglise keelt. Otsustasin Teile kirjutada, sest tahan rääkida oma loo õpetajatööst. Milliste probleemide ja küsimustega puutub kokku õpetaja, kes alustas sügisel uues koolis.
Alustan päris algusest ehk siis augustikuust, kui minu elus algas uus peatükk. Olin just jõudnud Eestisse pärast aastast vabatahtliku elu Hispaanias, kui sukeldusin pea ees tundmatusse. Esimesed nädalad augustis olin mattunud hispaania keele ainekavade ja hindamisjuhendite koostamisse. Päris raskelt läks materjali hoomamine, et üldse aru saada, mis on õpikutes, mis teemasid ma hakkan õpetama ja kuidas selle kõige põhjal õpiväljundid ja hindamiskriteeriumid välja mõelda. Siis algas kool, algasid tunnid. Üritasin tunde andes, õpilasi tundma õppides ise kuidagi ellu jääda. Töötasin iga päev hiliste tundideni, ka nädalavahetustel (olgu mainitud, et ma ei tööta täiskoormusega, mul on 17 kontakttundi nädalas). Ma pidin kõik materjalid looma, ise otsima, tunnid nullist üles ehitama. Muidugi on olemas õpik ja töövihik, aga ainult nendest ei piisa, ainult nendega töötades on mul igav, õpilastel ammugi. Samuti saab kasutada varem loodud materjale, kui neid on. Aga ka need on vaja läbi töötada, korrigeerida vastavalt oma klassile, oma õpetamisstiilile.
Palju räägitakse sellest, et noored õpetajad põlevad läbi, nad ei jää kooli. Nüüd saan ma sellest väga hästi aru, sest ma pole kunagi ühelgi töökohal olnud nii stressis, kui olin selle õppeaasta sügisperioodil. Mõtlesin mitu korda, et lähen koolist ära: kas see ongi siis õpetajatöö ‒ ööpäevad läbi töötada? Ma isegi ei tea, mitu korda ma läbi põlesin, aga hakkasin oma tervise pärast muret tundma. Enne ei osanud ma ette kujutada, mis tööülesanded õpetajatel kõik on. Paljud arvavad, et õpetaja annab oma tunnid ära ja läheb kell 14 koju puhkama. Tunnen senini, et tundide andmine moodustab 20% mu tööst. Ülejäänud on ettevalmistus, pidev materjalide otsimine (videod, lugemistekstid, harjutused, pildid jne), tööde parandamine, tagasiside andmine, suhtlus vanematega, koosolekud, kirjavahetus, õpilaste juhendamine uurimistöös, enda koolitamine (distantsõppel kõikvõimalikud platvormid, digivahendid) jms. Loomulikult tuleb sellesse nimekirja lisada igasugused probleemid õpilastega, nendega suhtlemine, neile psühholoog olemine.
Distantsõppe ajal läks töökoormus veel suuremaks, sest lisaks kõigele muule tuli õppimine võimalikuks teha online-keskkonnas, õpetajad pidid ise palju juurde õppima, kohanema. Tagasiside andmisele kulus varasemast mitu korda rohkem aega, sest kõige kohta, mida õpilased tegid, tuli anda hinnang. Paljud lapsevanemad räägivad, et neil on raske oma lapsi kodus õpetada. Saan sellest täiesti aru. See olukord ei meeldi mitte kellelegi. On ka neid, kes arvavad, et koolid peaksid olema lahti ja piiranguid ei ole vaja. Selle kohta saan ma öelda, et juba siis, kui piiranguid ei olnud, valitses koolides kaos. Osa õpetajaid oli kodus isolatsioonis, osa klasse kodus, osa koolis, õpetajad asendasid üksteist, ühe klassiga toimus virtuaalõpe, teisega kontakttunnid. Näiteks pühapäeva öösel võis tulla e-kiri, et mingis klassis on koroonasse haigestunud õpilane ja terve klass on nüüd kodus. Seepärast oli pühapäeva öösel vaja tunnid ümber teha, et esmaspäeval midagi õpetada oleks. Koolides valitses segadus ja teadmatus. Praegune olukord ei meeldi õpetajatele ega lapsevanematele, kuid vähemalt on nüüd kõik ühe malli järgi.
Õpetajate täiskoormus on 35 tundi nädalas. Sinna peab ära mahtuma kõik tööga seotu: kontakttunnid, ettevalmistus, tööde parandamine, enda koolitamine, kirjavahetus jne. Kui mõelda, et enamasti on täiskoormusega töötaval õpetajal kontakttunde olenevalt koolist 21‒24 nädalas ja iga tunni ettevalmistamiseks kulub vähemalt tund, näitab lihtne arvutuskäik, et ainult tundide andmine ja ettevalmistus tekitab õpetajatele pideva ülekoormuse, mida ei kompenseerita.
Siinkohal on paslik rääkida teemast, mis paljudele õpetajatele meelehärmi tekitab – keskmisest töötasust. Selle pidev väljatoomine ja kõrvutamine teiste ametikohtadega ei ole õige. Õpetajate keskmine palk tulebki ülekoormusest, lisaülesannetest. Kui koolis on ainult kaks eesti keele õpetajat, kuid kontakttunde on vaja anda 56 nädalas, saavadki mõlemad õpetajad endale 28 tundi nädalas, nende palk on kõrgem ja keskmine palk tõuseb. Reaalsuses töötavad need õpetajad 60‒70 tundi nädalas. Õpetajate palgast rääkides tuleb lähtuda 1,0 koormusest ning fakt on, et täiskohaga töötades saab magistrikraadiga õpetaja kätte vaid veidi üle 1000 euro.
Lisaülesandeid on õpetajatel igasuguseid: näiteks õpilaste juhendamine uurimistöödes. Minu arvates on ebaõiglane, et osas koolides ei saa õpetajad selle eest täiendavat tasu. See on tasuta lisatöö. Uurimistööde juhendamine nõuab õpetajalt põhjalikku ettevalmistust, materjali läbitöötamist, lisaks õppimist, dokumentide ja juhendite täitmist. Lisaks pidev koostööd õpilasega, tema suunamine, tagasisidestamine. Mõnel õpetajal on juhendada 6‒7 õpilast ja ta teeb seda heast südamest, sest kuidas öelda õpilasele ei.
Väga aktuaalne teema on õpetajate eneseareng ja ühiskonna muutustega kaasas käimine ning selle olulisusest räägitakse üha rohkem. Reaalsus on aga, et koolitustel käia ei ole nii lihtne, kui tundub. Esiteks sellepärast, et kui üks või mitu õpetajat läheb koolitusele keset päeva, siis on tundidesse neile vaja leida asendaja. Paljudes koolides ei ole asendustundide eest lisatasu ette nähtud, ka see arvestatakse õpetaja täistööaja sisse. Kuna minu tutvusringkonnas on väga palju õpetajaid, siis kuulen tihti, et näiteks eesti keele õpetajatele mõeldud koolitusele on lubatud üks õpetaja ja kolleegid peavad ise omavahel otsustama, kes saab minna. Kuidas peaks selline otsustamine välja nägema? Visatakse kulli ja kirja? Mõnes koolis peab koolitusele minev õpetaja endale ise ka asendaja organiseerima. Tihtipeale ei tahetagi koolitustele minna, sest väga ebamugav on paluda kolleegil enda eest tunde anda ja talle sellega lisatööd tekitada.
Eraldi tahan välja tuua klassijuhatajad, kes on minu meelest koolis üliinimesed. Ükskõik, mida keegi õpilastest teeb: käitub halvasti, ei jõua kooli, kiusab, probleemid kodus – nendega tegeleb klassijuhataja. Ta peab leidma aega kõiksuguste probleemide lahendamiseks, vanematega suhtlemiseks, iga õpilase arengu hindamiseks, lastevanemate koosolekuteks, ja klassijuhataja ei ole eraldi ametipositsioon. Klassijuhataja teeb seda kõike oma põhitöö kõrvalt. Klassi juhatamine on justkui „väike“ lisatöö, millest eest saab põhikoolis 130 eurot brutotasuna lisaks.
Minu jutust võib jääda mulje, nagu mulle ei meeldiks õpetaja olla. See pole tõsi! Mulle meeldib väga, et kõik päevad on erinevad ja on palju toredaid õpilasi, kelle õpetaja on lausa lust olla. Mulle meeldib enda teadmisi edasi anda. Mulle meeldib näha, kuidas õpilased minu käe all arenevad. Meeldib laste vahetu tagasiside ja meeldib näha, kui loomingulised ja ägedad võivad lapsed olla ja milliste suurepäraste ideedega nad mind üllatada oskavad. Ja mis kõige tähtsam – mulle meeldib see, et saan teha midagi meie ühiskonna jaoks, minu töö omab väga suurt laiemat väärtust. Siiski ei ole ma kindel, kas olen valmis pühenduma sellele tööle aastateks missioonitundest, jättes kõrvale iseenda heaolu.
Siin jõuamegi küsimuseni, miks siis ikkagi ei ole Eesti koolides õpetajate järelkasvu. Miks ei taha keegi õpetajaks saada?
Minu meelest on vastus väga lihtne. Õpetajatöö on üks vastutusrikkamaid ja raskemaid ühiskonnas, kuid seda ei väärtustata ühiskonnas piisavalt. Sellest tulenevalt annab ka kooli juhtkond õpetajale lisaülesandeid, mis on vaja ära teha. Õpetaja tööülesanded on seinast seina, ta peab tegema kõike, mis on vähegi tema tööga seotud. Minu arvates peaksid õpetaja tööülesanded olema konkreetsemalt sätestatud, võttes arvesse ka tundide planeerimist. See ennetaks õpetajate ülekoormust lisaülesannete näol. Kõik ülesanded, mis on vaja teha lisaks ja 35-tunnisesse töönädalasse ei mahu, tuleks kirja panna ja tasustada eraldi. Lisatööl peab olema fikseeritud tasu või siis ületunnitasu. Hea mõte oleks palgata kooli juurde abilisi/asendusõpetajaid, kes aitaksid paberimajandusega. Keegi, kes koostöös õpetajaga koostaks ainekavasid, hindamisjuhendeid ja vajadusel asendaks. Õpetaja roll oleks anda nõu, suunata, kuid abiline istuks maha ja kirjutaks dokumendid valmis. Õpetaja ülesanne peaks olema siiski õpetamine – oma aine võimalikult hästi edasi andmine.
Õpetaja palga tõstmine paarikümne euro kaupa ei motiveeri juba ammu enam kedagi. Kui mu palgale lisandub 25 eurot netotasuna, ei anna see mulle suurt midagi. Viga on süsteemis, mida tuleb muuta tervikuna. Lisaks palgale on väga oluline küsimus töökoormus. Õpetaja täiskoormus peaks olema 15 kontakttundi nädalas, et jõuaks kõik tunnid kvaliteetselt ette valmistada, tegeleda õpilaste individuaalse arenguga, parandada töid, anda paremat tagasisidet, vastata kirjadele, mõelda välja huvitavamaid tunde, ja et jõuaks ka ennast koolitada. Palka tuleb muidugi tõsta, aga mitte 25 või 50 euro kaupa – õpetaja palga alammäär peaks olema vähemalt 1500 eurot netotasuna ning klassi juhatamine peaks olema täiskoormusega ametipositsioon. Või tuleks viia klassijuhatajate kontakttundide arv miinimumtasemele, näiteks 6‒7 tunnini nädalas, et nad saaksid oma klassile pühenduda. Lisaks ei tohiks ükski õpetaja oma põhitöö kõrvalt tasuta õpilastöid juhendada.
Äsja kooli tööle asunud noorte õpetajate puhul aitaks kindlasti ka suurem toetus. Enamasti on uutes töökohtades väljaõppeperiood, kellegi töövarjuks olemine. Uue õpetajana tööle asudes sukeldutakse aga pea ees tundmatusse. Siis võikski olla keegi, kes käib näiteks esimese kuu õpetajaga koos tundides, aitab tunde ette valmistada ja näitab, kust materjale saab, ning annab kohe algusest peale tundide kohta tagasisidet. Praegu on koolides küll mentorlussüsteem, kuid mentorid on samamoodi õpetajad, kes on ülekoormatud ning nad ei saa nii palju oma ajast uuele õpetajale pühendada. Samuti ei ole mentorlus paljudes koolides tasustatud.
Ilmselt võin kõikide õpetajate nimel öelda, et täpselt samad probleemid ja küsimused olid õhus juba kümme aastat tagasi, kuid absoluutselt mitte midagi ei ole muutunud. Palga mõnekümne euro kaupa tõstmine on ammu maha jäänud inflatsioonist ja teistest ametikohtadest, kus on magistrikraadiga inimestele vääriline töötasu. Ma arvan, et kui kohe midagi ette ei võeta, on viie aasta pärast täiesti tavaline, et koolis õpetavad inimesed, kellel puudub vajalik kvalifikatsioon, ning kooli jäänud õpetajad on ületöötamisest läbipõlenud. Pikas perspektiivis kannatab meie ühiskond.
Millist äratuskõne on vaja, et midagi muutuks? Hariduspandeemiat?
Autor: Heleriin Paeoja õpetaja
