„Ei ole hea laduda õpilastele hinnete numbreid, nagu pitsateid otsaette, et sina oled kaheline, sina kolmeline ja sina viieline,“ ütles Pealinna vestlusringis Tallinna Ülikooli kasvatusteaduse dotsent Tiiu Kuurme. Õpetaja Lauri Leesi hinnangul peab laps juba väiksest peale harjuma mõttega, et õppimine on tema töö ja hinne on tema palk.
Haridusinimesed räägivad kooliaasta alguse puhul koroonamõjudest õpilastele kooli- ja koduõppel, hindamissüsteemist, vahetundidest ja oskusest arutleda. Osalejateks on Prantsuse Lütseumi prantsuse keele õpetaja Lauri Leesi, Eesti lastevanemate liidu juhatuse esinaine Kristiine Vahtramäe ning kasvatusteadlane ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduse dotsent Tiiu Kuurme.
Millised probleemid paljastas koroona? Kas koolid võiks ka edaspidi hübriidõpet pakkuda, et osa õpet kodus?
Lauri Leesi: Koroona aeg on näidanud veel kord, et paremat teadmiste omandamise meetodit pole kui õpetaja ja õpilane. Ühe puudumine kaotab pedagoogilise protsessi. Selleks, et see protsess saaks toimida, on vaja nii õpetajat kui õpilast. Võtame õpetaja ära, lakkab see protsess olemast. See, mis me tegime vahepeal, et tunnid toimusid kaugõppe korras, oli tehtud häda sunnil. Aga niimoodi kaua jätkata ei ole võimalik.
Kristiine Vahtramäe: Koroonaaegne kaugõpe kodus on näidanud, et vanemad ei oska oma lapsi õppetöös kuigi palju aidata. Kogu õppimise ja õpetamise raksus on ikka õpetajate peal. Ja kodus jäävad lapsed täiesti üksi kõigi nende küsimustega, mis paratamatult tekivad.
Ma olin ise neljanda klassi õpetaja ja sain aru, et vanemad ei oska ülesannete lahendamisel lapsi suunata ja aidata. Jäädakse hätta kirjalikult mitmekohaliste arvude korrutamise ja jagamisega. Need vanemate õpilüngad olid minule kodus õppimise aja kõige suurem üllatus. Vanemate peale tegelikult loodeti väga palju, aga nad ei olnud selleks valmis. Samas, osale lastele selline kodus olemine ja seal õppimine täitsa meeldis ja mina julgen väita, et nemad ei olegi vähemuses. Aga palju sõltus ka õpetajast. Kui õpetaja ütles videotunnis, et vaat see ülesanne olgu homseks tehtud, siis nii see asi ei toimi. Aga kui õpetaja võttis ja selgitas ka videotunnis kõike, nagu päris koolitunnis, siis said lapsed ülesannetega hakkama.
Teise asjana paljastus see, et õpetajad ei oska digivahendeid piisavalt hästi kasutada õpetamisel. Ei piisa ainult vajaliku digikeskkonna ülesleidmisest, vaja on ikka tunda arvutite võimalusi lähemalt. Minu arvates me ei tohiks ka edaspidi sellist digivahendite abil õpet tingimata vältida, selles pole midagi hirmsat.
Me nägime ka seda, et esimesel kaugõppeaastal valitses suur kaos. Keegi ei teadnud, kuidas peaks tegema, ei osanud ka. Siis valmis koolidel digiõppekeskkond, saadi aru võimalustest, mida see pakub ja alles teisel aastal hakkas asi minema. Sel kevadel oli pilt hoopis parem. Ja ma kujutan ette, et kui peaks ka tulema kolmas kodus õppimise aasta, siis saadakse juba palju paremini hakkama.
Tallinnas tehti hästi seda, et kooli kutsuti konsultatsioonile need lapsed, kes tundsid, et pole kõigest aru saanud ega tulnud ise toime. Nendele anti siis koolis tuge ja asjad toimisid. Väga paljud aga said ka kodus hakkama. Igatahes asjad toimisid ja meil pole nii väga vaja karta seda võimalikku uut kaugõppimise perioodi, kui see peaks vajalikuks osutuma. Muidugi õpetajate koormus kasvas. Nad pidid andma digitaalse tunni ja siis tegelema veel koolis individuaalselt nendega, kes olid pisut hätta jäänud. Tegelikult ei peaks digiõpe välja nägema nii, et iga kümne minuti järgi järgneb üks digitund teisele. Oli ka 20-30 minutilisi tunde. Aga tunnid olid õppeainete rohkemad, võeti läbi mitu ainet, see oli omamoodi lõimingõpe.
Tiiu Kuurme: Mu kolleegid tegid uuringu, millest selgus, et koroona ajal tulid osa õpilastest hästi toime ja see kodusõpe neile sobis. Need olid tugevamad õpilased ja ehk ka introvertsemad õpilased, kellele meeldibki omaette nokitseda. Aga nõrgemad õpilased kaotasid selle kodus olemisega. Uurimusest tuli välja ka, kuivõrd oluline on laste jaoks omaealiste keskkonnas olemine ja suhtlemine. Nad vajavad sellist läbikäimist oma eakaaslastega nagu õhku. See teistega koos olemine on noorte elus üks äärmiselt oluline aspekt. Noorte identiteediloomele on see väga oluline. Seega jääb kodus olles noortel midagi väga olulist puudu.
Kahjuks on just see ka riiklikes strateegiates täiesti kahe silma vahele jäänud. Seda tajuvad ja näevad väga hästi praktikud, õpetajad, kes lastega vahetult kokku puutuvad. Aga kui mõelda, mida väärtustatakse riiklikult, see uus haridusstrateegia, seal on see kõik tagaplaanil. Ma mõtlen inimeste vahelise solidaarsuse kasvatamine ja oma identiteediloomet. Koroona aeg tõi selle uuesti välja. Kooli on palju uuritud ja iga mõtlev inimene teab, et koolis ei õpita ainult uusi teadmisi ja fakte, vaid ka kujunetakse inimeseks. Ja minu meelest on just see külg veelgi olulisem, kui mõne konkreetse teadmise omandamine. See kaalub kõik üles.
Ekraanide abil õppimisse võiks suhtuda lihtsalt kui ühte lisavõimalusse. Nüüd on see hädaolukorras järele proovitud ja me näeme, et on tõesti neid, kellele see sobib. Eelkõige kuuluvad nende hulka teadlasetüüpi süvenejad. On neid lapsi, keda häirib õppimise juures lärm koolis. Ilmselt on ka niisuguseid asju, mida ongi parem õpetada just distantsilt, aga seda teavad paremini juba õpetajad. Ekraan annab siiski eelkõige õpetamisele ühe mõõtme juurde, aga ei asenda mingil juhul kooli keskkonda.
Ma ise pole küll digiõppe fänn, aga tuleb tunnistada, et see loob võimalusi, millest on siiani puudus olnud ja mis noori kütkestab. See võimaldab olla loov, teha loovülesandeid, nuputada. See kõik võib olla üks lisavõimalus, aga ei tohi mingil juhul asendada tavapärast kooli. Koroonaajal tuli välja ju ka see, kui oluline on ikkagi elav õpetamine, õpetaja klassi ees.
Kas oleks vaja muuta hindamissüsteeme? Et mitte punane pastakas ei välguks vaid rõhutataks laste tugevusi…
Vahtramäe: Kas tegu on siis klassis õppimise või hübriidõppega, annavad õpetajad lastele tagasisidet kogu aeg ja ainus hinne pole kontrolltöö või vastamise eest. Esimestes klassides paljudes koolides enam üldse hindeid ei pandagi. Antakse ainult hinnanguid ja tagasisidet. See toimib meie koolides juba päris hästi, sest lapsed on ka sellega harjumas ja oskavad nendest hinnangutest järeldusi teha. Hindeid pigem tahavad lapsevanemad, sest nad on harjunud sellega, et kui on viis, siis on kõik hästi, aga kui tuleb kaks, siis on halvasti. See on lapsevanemate meelest hea tagasiside. Aga hinnete panek kui karistussüsteem pole muidugi veel ära kadunud. Mõned õpetajad ütlevad, et sa olid paha laps, rikkusid tunnis korda ja panen sulle karistuseks kahe. Seda tuleks loomulikult vältida.
Leesi: Minu arvates pole ka mingit tarvidust muuta praegust hindamissüsteemi koolides. Viie palli süsteem on täiesti toimiv ja kasutagem kõiki hindeid alates ühest kuni isegi viis plussini! Selline hindamissüsteem on meil ennast tõestanud. Eesti haridus on täiesti arvestataval tasemel Euroopas, nii et laseme aga edasi. Muutma peab siis, kui midagi on halvasti. Aga kui miski on paigas, siis seda ei tohi puudutada. Vahel öeldakse, et ühe saamine tekitab lastes stressi. Aga stressi tekitab ka see, et mõned vanemad ostavad toitu Stockmannist, aga minu emme peab ostma Maximast. Laps peab juba väiksest peale harjuma mõttega, et õppimine on tema töö ja hinne on tema palk. Nii nagu vanemad saavad oma töö eest palka, nii saab ka õpilane palka õppimise eest ja talle makstakse seda hinnetena.
Kuurme: Lastele on väga oluline ka anda tagasisidet. Hindamissüsteem on kaua aega püsinud ühesugune oma hinnetega, aga viimasel ajal on seegi hakanud muutuma. Õige mitu aastat tagasi juba ilmus õpetajatele käsiraamat kujundavast hindamisest. Päris paljudes koolides ongi see kujundav hindamine juba rakendunud. Näiteks Waldorf-koolides ei saa lapsed üldse hindeid. Ainult lõpuklassides pannakse numbrilisi hindeid, et nad saaksid oma haridusteed riiklikes koolides jätkata. Valdavas osas koolides ei panda samuti esimeses ja teises klassis enam hindeid, vaid antakse edasijõudmise kohta teisiti tagasisidet. See asi on hakanud tõsiselt muutuma.
Muidugi toob selline kujundav hindamine õpetajatele palju lisatööd. Ei saa enam lihtsalt panna kahte, vaid peab selgitama, miks on õpilase edasijõudmises tema arvates puudusi ja millele peab rohkem tähelepanu pöörama. See tähendab süvenemist iga lapse edasijõudmisse ja reaalse tagasisideme andmist. See on õpetaja suhtes palju nõudlikum, kui punase pliiatsiga kahe päevikusse kirjutamine. See lisab õpetajate koormust ja me olemegi nüüd olukorras, et õpetajad ei kanna seda pinget välja ja lihtsalt pagevad töölt.
Õpetajate töömahu suurenemine ongi põhjus, miks meil on õpetajate puudus koolides. Kõigele vaatamata tuleks analüüsivat hindamist soosida ja mõelda, kuidas õpetajate vaeva paremini kompenseerida. Ei ole hea laduda õpilastele hinnete numbreid, nagu pitsateid otsaette, et sina oled kaheline, sina kolmeline ja sina viieline. Sellega öeldakse, et need nüansid, mis tegelikult igas õpilases peituvad õpetajat ei huvitagi.
Numbriliste hinnete panek on ikka karistamise vahend ja staatuse loomise vahend, ka selekteerimise abinõu. Muidugi, tehnoloogilisse ühiskonda võib niisugune numbrite ladumine hästi sobida. Inimesed muudetakse ka masinate sarnasteks. Inimesele ei saa läheneda niisuguste massihindamise kriteeriumitega. Aga kuna see numbrisüsteem on niivõrd sööbinud ühiskonda, siis ei võeta seda kujundavat hindamist veel alati väga tõsiselt. Vanemad ütlevad sageli, et mida te hämate, öelge, kuidas asi on, kas on kaks või kolm või koguni viis, mida te varjate. Ja kahjuks ei võta õpilased ise ka alati seda selgitavat hindamist tõsiselt. Siin tasub eeskuju võtta küll Waldorf-koolidest. Seal tekitab selline selgitav hindamine õpilastes huvi oma tulemuste vastu ja paneb nad pingutama vabatahtlikult, tekib sisemine motivatsioon, et areneda edasi.
Kas koolides võiks olla pikemad õuevahetunnid? Kuidas neid sisustada, mida pakkuda?
Leesi: Räägitakse ka vajadusest pikendada õues viibimise vahetunde. Praegu jõuavad meie lapsed koju kas poole neljaks või neljaks. Aga siis hakkavad võibolla koju jõudma kaheksaks. See venitab koolipäeva väga pikaks. See on väga halb idee, et teeme pikad tunnivaheajad. Räägitakse ka õuesõppest, aga meie kliimas on koolitundide välja viimine pedagoogiline kretinism. Kui me tahame, te koolipäev lõpeks kell kolm või kell neli, siis me vahetundide pikkusega eriti liialdada ei saa. Paljud lapsed tahavad peale kooli ka käia huviringides, nad tegelevad muusika õppimise, spordiga. Siin ei ole vaja midagi juurde leiutada enam. On tarvis sellest tobedast koroonast kiiresti lahti saada ja suuremad lapsed peavad ennast kiiresti ära vaktsineerima.
Vahtramäe: Pikem vahetund on sõltuv sellest, kas lastel on sel ajal midagi teha või mitte. Kesklinna koolides, kus õueala puudub, istuvad lapsed vahetunni ajal koridoris ja näpivad mobiiltelefone. Kas niisugusel moel on pikal vahetunnil mõtet? Ilmselt mitte. Kui aga on võimlaik õues käia, siis tuleks see vahetund ka sisustada kuni selleni, et ongi mingid loovustunnid, mida õpetajad juhivad. Aga paljud lapsed tahaksid siiski ka vahetunni ajal omapead olla ega arva, et see aeg peaks olema kuidagi organiseeritud. Nii või teisiti peab õpetaja õuevahetunni ajal kohal olema ja vaatama, millega lapsed tegelevad õues. On hea, kui õuealal on mõni madalseiklusrada või muud atraktsioonid, siis pole õpetajal vajagi seda vahetundi sisustama hakata.
Kuurme: Mõnes asjas võiksime vaadata, kuidas on tehtud meie naabrite juures Skandinaaviamaades, et mitte ise kõike leiutada. Seal on näiteks õues olemise vahetunnid ja eri klassidel on oma õuealad. Õueriided ripuvad klassi ukse kõrval nagis, tunni lõpul visatakse need selga ja ega kliima pole seal ju soojem kui meil. Aga vahetunnis ollakse õues. Mõned vahetunnid on ka sisustatud. Meie koolides on ka hakatud nüüd tegema tantsimisvahetunde.
Probleem ongi ju selles, et inimesed ei liigu, lapsed ka ei liigu. Istuvad terved pikad koolipäevad toolidel. Ärksamates koolides püütakse vahetundidel aktiivsemat liikumist luua. Mina küll usun, et selline pikk liikumisega vahetund tuleb ainult kasuks. Ei maksa pugeda selle taha, et koolipäev läheb pikemaks. Mis see pool tundi siis loeb, kui liigutakse? Laps läheb peale tunde koju, istub diivani peale ja võtab arvuti või nutitelefoni ette…Las ta parem liigutab pikal vahetunnil koos kaaslastega. See on mõistlik tegevus.
Mis kell võiks koolipäev alata?
Vahtramäe: Koolipäev ei tohiks alata väga vara. Tuleb vaadata, et laste magamise aeg oleks ka alles. Keksastme kooli tullakse sageli kaugemalt ja see tulek võtab ka aega. Minu arvates peaks koolis õppetöö algama kell üheksa.
Kuurme: Mitte mingil juhul ei tohiks koolipäeva alustada enne üheksat. Tuleb arvestada ka sellega, et inimesel on bioloogilised rütmid, millal ta on päeva jooksul produktiivne. Seepärast ei soovitata ka koolis kohe hommikusele ajale panna selliseid tunde, mis nõuavad suurt intellektuaalset pingutust. Üldse tuleks koolipäeva kujundamisel rohkem arvesse võtta inimese bioloogilisi rütme. Seda on uuritud ja need tulemused on ka kättesaadavad.
Leesi: Meie koolis algab koolipäev 8.45. See on piisav, et ka need, kelle on rohkem tunde, lõpetavad kell neli oma koolipäeva.
Kas Eesti kool õpetab piisavalt rääkima ja arutlema?
Vahtramäe: Me olme oma koolides endiselt väga faktiusku. Mina väidan aga, et praegune kool õpetab ka rääkima ja arutlema. Lapsed, kes on läbinud kolm kooliaastat nii, et on saanud tagasisidet ainult hinnangutena, pole hindeid saanud, nendel on oskus ka iseennast hinnata ja küsida õpetaja käest põhjendusi, et miks üks või teine hinnang on antud. Kõik õpetajad veel muidugi ei kannata seda välja ja vastavad, et kui mina nii juba ütlen, siis nii ongi. Aga sellise vastusega lapsed muidugi rahule ei jää. Aga üldiselt oleme oma koolides ikka sinnapoole teel, et me arutleme ja räägime üksteisega.
Leesi: Lapsed jagunevad mitmesse gruppi. Ühed on üliandekad. Nendele piisab, kui nad selle materjali, mis ma annan, õpivad kodus ühe korraga ära. Aga selliseid lapsi on mul kahe klassi peale üks või kaks. Järgmine grupp peab ikka kaks-kolm korda kõik läbi lugema, et meelde jääks. Ükskõik, mis aine see ka siis pole. Selliseid lapsi on kolm-neli, aga klassis on 30 õpilast. Nüüd tuleb see rühm, kellele kõik nii hästi meelde ei jää. Nemad peavad kuni viis korda kõik läbi võtma. Ja on ka neid, kelle jaoks sellestki on vähe. Nemad peavad veel rohkem vaeva nägema. Kui palju keegi peab õppimise peale aega kulutama, see oleneb lapse võimetest. Õppimine on enamuse jaoks rakse töö. Keskkooli astujad peavad sellega arvestama, et kui nad kodus ei õpi, siis nad lõpuni välja ei venita.
Sellega, et õpetada lapsi mõtlema, mitte ainult tuupima, on eesti kool tegelenud kogu aeg papa Jannseni aegadest peale. Ainult sellega me tegelemegi. Minu meelest tegeleb Eesti haridussüsteem sellega väga jõudsalt ja ka tulemusrikkalt. Kui see kõik ära õpitaks, mida eesti kool õpetab, siis me poleks enam mitte Euroopa paremate seas, vaid maailma parimad.
Kuurme: Kooli juures on kogu aeg probleemiks olnud ka faktiteadmiste ja arutlusoskuse vahekord. Muidugi, kui ei ole faktiteadmisi, siis pole ju ka millegi üle arutleda. Arutlemine ja mõtlemine ju eeldab faktiteadmisi. Teisalt, neid faktiteadmisi on võimalik õppida ka mõeldes ja arutledes ning loovalt. Neid meetodeid on küllaga, kuidas omandada ka faktiteadmisi niimoodi, et inimene ei väsiks. Ei ole vaja tuima tuupimist.
Mõtlemisoskus on olnud alaline probleem ka ühiskonnas laiemalt. Ega paljudes töökohtades ka ei soosita ju seda, et inimesed väga palju oma peaga mõtleksid. Ja kui selle mõtlemise pärast võib isegi töökoha kaotada, sest mõeldakse ja siis ka öeldakse liiga palju, siis me loome juba sellise ühiskondliku konteksti, mis ei soosigi nii väga mõtlemist ja loogilist arutelu. Igas koolis on alati õpetajaid, kes suudavad soodustada õpilaste loogilist mõtlemist ja aitavad neil arendada eneseväljendusoskusi. Kui on mõtlemisele suunatud tunnid, siis enamus õpilasi naudivad ka seda õppeainet.
Allikas. pealinn.ee
