Me tahame, et Eesti riik oleks õdus ning armastatud kodu mitte ainult siin maanurgas aastasadu elanud rahvale, vaid kõigile neilegi, kes sidunud oma elu ja saatuse Eestiga, kellele Eesti on meiega sarnaselt südameasjaks, ütles Jüri Ratas XIV riigikogu ja 20. Augusti Klubi pidulikul istungil peetud kõnes.
Lubatagu tänase sündmuse, 20. Augusti Klubi ja riigikogu XIV koosseisu piduliku istungi avakõne sisse juhatada taassündinud Eesti esimese presidendi Lennart Meri ühe tõdemusega. Saatesõnas raamatule “Eesti identiteet ja iseseisvus” kirjutab ta, et “kogu Eesti ajaloo mõte on olnud enesemääramisõiguse teostamine, iseseisvuse taastamine ja suveräänse riigi rajamine.”
Nii on see tõesti olnud. Iseseisva riigi loomisega tuldi toime Esimese maailmasõja järellainetuses 24. veebruaril 1918, mis tõi maailmakaardile eestlaste kõrval mitmed teisedki seni peaaegu nimetud rahvad, muutes nad rahvusvahelise õiguse subjektideks.
Kümmekond aastat enne seda ei söandanud aga veel keegi avalikult kõnelda eestlaste omast riigist. Mis ei tähenda, nagu poleks sellest juba pikalt unistatud. Üks jälg sellest on tagantjärele leitav Lydia Koidula 1870. aastal läkitatud kirjas oma armastatule, Soome ajalehe Uusi Suometar peatoimetajast kirjanikule Antti Almbergile. Kirjas kinnitab Koidula, et kuigi soomlastel on rohkem šansse soome rahva iseseisvuseks kui eestlastel, siis ei riputa eestlasedki lootust varna ja usuvad ning töötavad selle heaks, et rahva õitseaeg tagasi tuleks.
Veel selgemalt ilmneb iseseisvuspüüd aga Juhan Liivi luuletuses “Kas näitad?”, mis avaldati juba loodud riigis, hulk aastaid pärast kirjapanekut, kus juudi rahva saatusest kõneldes tunnistab luuletaja: “Ja nõnda on lugu ka Eestis /ja nõnda on elu kiik:/ ükskord – kui terve mõte -, /ükskord on Eesti riik.”
Loe edasi SIIT
Allikas. Err.ee
