Üksi olemine ei tähenda alati üksindust. Mõni inimene naudib rahu, vaikust ja omaette olemist ning tunneb end selles täiesti hästi. Probleem tekib siis, kui omaette olemisest saab eluviis, millest inimene enam ise välja ei oska tulla.
Sageli ei teki isolatsioon ühe suure otsuse tagajärjel. See võib kujuneda väikestest harjumustest, mis tunduvad esialgu täiesti süütud. Ühele kutsele vastamata jätmine, ühe sõbra juurde ise mitte kirjutamine või mõtteviis „ma ei vaja kedagi“ ei pruugi tunduda olulised. Kui neid aga korrata aastaid, võib inimese sotsiaalne maailm muutuda järjest väiksemaks.
1. Kõigile kutsetele äraütlemine
Üks kõige tavalisemaid mustreid on pidevalt teiste kutsetest loobumine. Põhjuseks võib olla väsimus, soov kodus olla, ebamugavus või lihtsalt mõte, et ega seal nagunii midagi huvitavat ei juhtu.
Üks kord äraütlemine ei muuda midagi. Kui aga iga kutse saab vastuseks „ei“, hakkavad teised inimesed lõpuks eeldama, et sa ei soovigi nendega aega veeta.
Nii võib tekkida olukord, kus inimene tunneb, et keegi ei kutsu teda enam kuhugi, kuigi tegelikult on suhted lihtsalt aastate jooksul vaikselt kaugemaks muutunud.
Mõnikord tasub minna isegi siis, kui esialgu üldse ei viitsi. Üks kohtumine võib tuua tagasi tunde, mida kodus üksi olles ei saa.
2. Eeldamine, et teised inimesed ei ole sinust huvitatud
Üksildus võib muuta inimese väga tundlikuks teiste käitumise suhtes.
Kui keegi ei vasta sõnumile kohe, võib tekkida mõte, et ta ei taha suhelda. Kui vestlus on lühike, võib inimene järeldada, et teine ei tunne tema vastu huvi.
Probleem on selles, et sageli pole meil tegelikult võimalik teada, mida teine inimene mõtleb.
Ta võib olla tööl, väsinud, hõivatud või lihtsalt unustanud vastata.
Kui aga eeldad juba ette, et sind ei taheta, hakkad ise vähem suhtlema. Nii võib kartusest saada tegelikkus: sa ei anna teistele võimalust sind tundma õppida ja pärast tundubki, et keegi ei tunne sinu vastu huvi.
3. Oma tunnetest mitte rääkimine
Pinnapealne suhtlus võib tunduda turvaline.
Räägitakse ilmast, tööst, uudistest, televiisorist või igapäevastest asjadest, kuid välditakse küsimusi, mis puudutavad päriselt inimese elu ja tundeid.
Kui keegi küsib „Kuidas sul tegelikult läheb?“, võib olla lihtsam vastata „Hästi“ isegi siis, kui sees on hoopis midagi muud.
Lähedus vajab aga mingil määral avatust. See ei tähenda, et peaksid kõigile oma kõige isiklikumad saladused rääkima. Piisab sellest, kui lubad mõnel inimesel aeg-ajalt näha ka seda poolt endast, mida tavaliselt teiste eest peidad.
4. Iga vestluse ja sõnumi ülemõtlemine
Kas ma ütlesin midagi valesti?
Miks ta selle sõna kirjutas?
Miks ta naerunägu ei pannud?
Miks ta pole veel vastanud?
Kui inimene hakkab iga väikest suhtlushetke pärast pikalt mõtlema, võib suhtlemisest saada tohutult väsitav tegevus.
Ta võib enne sõnumi saatmist selle mitu korda ümber kirjutada ja pärast vestlust tundide kaupa mõelda, kas ütles midagi valesti.
Tegelikult ei pööra teised inimesed meie sõnadele sageli pooltki nii palju tähelepanu, kui me ise arvame. Ülemõtlemine võib aga muuta iga suhtluse pingeliseks ja panna inimese lõpuks üldse suhtlemist vältima.
5. Mõtlemine, et „ma ei vaja kedagi“
Iseseisvus on hea omadus. Oma eluga hakkama saamine on tugevus.
Kuid iseseisvus võib muutuda ka kaitsekilbiks.
„Ma saan ise hakkama.“
„Ma ei taha kedagi tülitada.“
„Mul pole kedagi vaja.“
Need laused võivad tunduda tugevad, kuid mõnikord peidavad need tegelikult pettumuse või hirmu.
Inimene võib olla täiesti iseseisev ja samal ajal vajada lähedust. Abi küsimine ei muuda inimest nõrgaks ning kellegi usaldamine ei tähenda, et oled oma iseseisvuse kaotanud.
6. Tagasilükkamise ootamine enne, kui midagi üldse juhtub
Kui inimest on minevikus korduvalt alt veetud või tagasi lükatud, võib ta hakata ennast automaatselt kaitsma.
Enne uue inimesega lähedasemaks saamist mõeldakse juba ette:
„Ta jätab mu nagunii maha.“
„Ta leiab kellegi parema.“
„Miks peaks ta üldse minusugusega sõbrustama?“
Selline mõtteviis annab korraks turvatunde, sest kui sa midagi ei oota, ei saa sa ka pettuda.
Aga samal ajal ei saa sa ka võimalust kogeda midagi head.
Kui inimene hoiab kõiki endast eemal, sest kardab haiget saada, võib ta lõpuks jääda täpselt sellesse olukorda, mida ta kõige rohkem kartis – üksi.
7. Alati sama rutiini järgimine
Kui inimese elu koosneb iga päev samadest kohtadest ja tegevustest, muutub elu küll mugavaks, kuid uusi inimesi on väga raske kohata.
Kodus töö, töölt koju, nädalavahetusel kodus ja järgmisel nädalal kõik kordub.
Turvaline rutiin võib olla väga meeldiv, kuid suhted vajavad võimalust tekkida.
See ei tähenda, et peaksid oma elu täielikult muutma. Piisab mõnikord väikesest muutusest: uus kohvik, teine jalutusrada, mõni üritus või tegevus, kus liiguvad inimesed, kellel on sinuga sarnased huvid. Korduvad kokkupuuted võivad aidata tutvustel loomulikult tekkida.
8. Sõprussuhete hääbumise vaatamine ilma ise ühendust võtmata
Kõik sõprussuhted ei lõpe suure tüli või konfliktiga.
Mõnikord lihtsalt lõpetatakse kirjutamine.
Üks nädal muutub kuuks, kuu muutub pooleks aastaks ja ühel hetkel avastad, et inimesega, kes kunagi oli sulle väga oluline, pole enam üldse ühendust.
Sageli ootavad mõlemad pooled, et teine kirjutaks esimesena.
Tegelikult võib üks lihtne sõnum suhte uuesti ellu äratada.
„Hei, kuidas sul läheb? Mõtlesin täna sinu peale.“
Selline sõnum ei vaja suurt põhjust ega pikka seletust. Mõnikord piisab sellest, et keegi teeb esimese sammu.
9. Põgenemine hobidesse
Hobid on head. Lugemine, mängimine, aiatöö, sport, filmid, muusika ja looming võivad inimese elu väga palju rikastada.
Probleem tekib siis, kui hobist saab võimalus kõiki suhteid vältida.
Kui inimene veedab kogu vaba aja üksinda oma lemmiktegevusega, ei pruugi ta märgatagi, et tema ümber olev sotsiaalne elu on järjest väiksemaks muutunud.
Samas ei pea hobist loobuma.
Hoopis vastupidi – hobist võib saada sild teiste inimesteni. Kui sulle meeldib näiteks fotograafia, sport, mängud, lugemine või käsitöö, võib samade huvidega inimeste leidmine muuta täiesti üksiku tegevuse sotsiaalseks tegevuseks.
10. „Ma lihtsalt kaitsen oma rahu“
See võib olla kõige keerulisem harjumus ära tunda.
Inimene võib öelda, et ta lihtsalt ei taha draamat.
Ta ei taha uusi inimesi.
Ta ei taha pettumusi.
Ta ei taha sõltuda kellestki.
Ta tahab lihtsalt oma rahus elada.
Ja mõnikord ongi see täiesti aus soov.
Kuid vahel kasutatakse „rahu“ kaitsekilbina, sest lähedased suhted tähendavad alati mingil määral riski. Inimesed võivad pettumust valmistada, sõprussuhted võivad lõppeda ja isegi kõige tugevamad suhted võivad haiget teha.
Kui aga sulged kõik uksed selleks, et mitte kunagi haiget saada, sulged samal ajal ukse ka headele kogemustele.
Üksindusest välja tulemine ei nõua suurt muutust
Kui inimene tunneb, et on liiga kauaks üksi jäänud, võib tunduda, et kogu elu tuleb korraga ümber teha.
Tegelikult ei ole seda vaja.
Alustada võib väga väikesest asjast.
Kirjuta ühele inimesele, kellega pole ammu rääkinud. Võta vastu üks kutse, millele tavaliselt ära ütleksid. Mine kohta, kus sa tavaliselt ei käi. Räägi kellegagi natuke ausamalt kui tavaliselt.
Kõige olulisem on mõista, et üksindus ei tähenda alati seda, et sinu ümber pole inimesi. Mõnikord tähendab see, et sa oled õppinud neid enda lähedale mitte laskma.
Ja seda harjumust on võimalik muuta.
Mitte ühe päevaga, vaid ühe väikese sammu kaupa.
