Nipsasjakesed, ehted, väärisesemed ja muud taolised asjad võivad inimesele kahju teha. Kas ka tappa? Väga võimaalik, kuigi see tundub uskumatu ja seda on raske tõestada. Kuid mõnikord varjavad isegi kõige süütumad asjakesed ohtlikku nõidust. Mõningad neist säilitavad endas kahjuliku negatiivse kiirguse igavesti.
Kihlasõrmus kandis edasi vihkamist
19-aastane prantslanna Marion, armas ja heasüdamlik tütarlaps kohtus programmeerimiseriala üliõpilase Arnoga ja nad otsustasid abielluda. Traditsiooni kohaselt ostis Arno briljandiga kuldsõrmuse ja kinkis selle Marionile kogu pere juuresolekul.
„Kui ma sõrmuse sõrme panin, tundsin kerget torget,“ meenutas hiljem Marion. Sellele vaatamata kandis ta sõrmust ja tundis end õnnelikuna.
Kaks nädalat pärast kihlumist algasid probleemid. Algul olid need košmaarid. Ta nägi unes, et teda jälitab mingi olend mustas, kelle nägu ta ei suutnud näha. Peagi hakkas ta ilma mingi põhjuseta kõhnuma. Arstid ei leidnud tal midagi viga olevat. Siis hakkasid tema ümber toimuma kummalised asjad. Õhtul avastas ta oma toas, kuhu päeval keegi ei sisenenud, et paljud asjad olid kohta vahetanud. Salapärase olevuse lähedalolekut tunnetas ta isegi tänaval olles. Arno kutsus välja arvukalt erinevaid spetsialiste: eriarste, psühholooge, isegi meediume. Miski ei aidanud.
Marioni tervis läks üha halvemaks. Tema käitumine muutus kummaliseks – ilma mingi põhjuseta hakkas ta äkki vihkama oma peigmehe ema. Lõpuks avastas üks radioestesioloog Bordeaux’ist, et nimelt see sõrmus oligi süüdi Marioni tabanud õnnetustes. Spetsiaalne psühhomeetria alane uuring, mis lubab taastada esemete mälu, näitas, et minevikus oli sõrmus kuulunud ühele naisele, kelle mees teda terroriseeris. Mees oli kinkinud naisele kihlasõrmuse. Pärast pulmi muutus ta aga julmaks ja jõhkraks, tõeliseks sadistiks. Vaene naine kannatas, tal polnud enam perekonda, ta ei suutnud oma mehega võidelda ja suri peagi. Sõrmusesse kogunes tema sügav vihkamine mehe vastu ning see kandus läbi aastakümnete edasi Marionile. Miks? Pole teada. Võimalik, et Marion oli mingil põhjusel häälestatud samale lainele, nagu too naine minevikust. Millised salapärased sidemed võisid ühendada neid kahte naist?
Seda ei saa me kunagi teada. Klassikaline nõidus ei mõju sõrmusele. Radioestesioloog tunnetab sõrmusest kiirgavat kahjulikku kiirgust. Marion, Arno ja tema ema valisid sõrmuse, teadmata, et selles peitus saatan. Antud juhul ei jäänud muud üle, kui juveliir hävitas kõnealuse sõrmuse tules, tehes seda spetsiaalses kambris Marioni, tema lähedaste ja radioestesioloogi juuresolekul. Pärast seda pöördus kõik oma roobastesse tagasi. Marion saavutas taas hingelise tasakaalu, Arno armastuse ja sellest loost jäi üksnes halb mälestus.
Halva auraga esemed tuleb hävitada
Väärisasjades peituvatest maagilistest saladustest on teadlikud nii okultistid kui ka tavainimesed. On kindlaks tehtud lausa konkreetsed vääriskivid ja kaelaehted, mis nende kandjatele on aegade jooksul õnnetust toonud. Kõik jõupingutused kõrvaldada sünge aura ja halb enne, mis juveelidega ühelt omanikult teisele kandunud, on sageli olnud asjatud. Sel juhul tuleb väärisese kas hävitada või paigutada ta sellistesse tingimustesse, kus ta ei saa kahju tekitada.
Nõiduslik aura ei ümbritse mitte ainult väärtasju, vaid ka mööblit ja teisi esemeid.
Lauad ja nipsasjakesed kiirgavad mõnikord seletamatul kombel halba energiat. On teada juhtumid tugitoolidega, mis jälitasid oma omanikke, kummutitega, mis tegid elu keeruliseks tervetele põlvkondadele, paljude teiste pealtnäha täiesti süütute esemetega, mis kiirgasid õnnetust toovat aurat. Tõepoolest, iga ese võib esile kutsuda kaetuse, kui ta on laetud kahjuliku energiaga. Ka kaasaegsed elektronseadmed võivad tuua kahju neile, kes neid kasutavad.
Mis tekitab esemes negatiivse laengu?
Põhjuseks võivad olla teatud sündmused, olukorrad ja asjaolud, mille mõjul asjad omandavad kaetamise võime. Näiteks, kui mõni mööbliese, maal või väärisese asus kohas, kus toimus hirmus kuritegu, valitses tugev vihkamine või pandi toime mõrv (võis ka loomadega seotud olla), siis see ese säilitas oma mälus kõik, mis juhtus.
Selle tagajärjel hakkas ta enda ümber kiirgama kahjulikku kiirgust. Mööduvad aastad, koguni sajandid, kuid vihkamine jääb. See suunatakse mitte milleski I süüdi olevate inimeste vastu, kes peavad tasuma ammu unustatud draama eest, mida sündmuse tunnistaja, näiteks sõrmus pole unustanud.
Esemed võivad inimestele. halvasti mõjuda ka siis, kui nad kistakse välja nende tavapärasest keskkonnast. Näiteks arheoloogide poolt hauakambritest välja toodud kujukesed ja kultusesemed. Me kaunistame oma interjööri mõtlematult igasuguste asjadega, mida võidi kasutada maagilistel rituaalidel (aafrika maskid, iidsed nukud) või usukultuse tseremooniatel. Isegi Kristuse, Buddha ja Neitsi Maarja kujukesed, mis kohe algselt on laetud positiivse energiaga, võivad teatud juhtudel muutuda ohtlikeks. Sageli just siis, kui paigutame need läbi mõtlemata ükskõik kuidas ja ükskõik kuhu. Rääkimata siis juba egiptuse statuettidest ja kujukestest, mis kujutavad saatanat.
Meedium desinfitseerib
On olemas ka selliseid esemeid, mis on nõidade poolt spetsiaalselt laetud kurjuse kandjateks. Muide, mitte alati ei lae asjatundja neid negatiivse energiaga. Nii näiteks võis kujuke olla määratud mingi kindla koha kaitseks. Aga meie viime ta sealt ära ja jätame ta ilma temale ainuomasest sakraalsusest. Ja ese maksab meile kätte. Hästi tuntud on lood ehetest ja vääriskividest, mis on määratud kurjuse edasikandmiseks. Nad on küll haruldased, kuid neid tuleb siiski ette.
Sedasorti esemete hulka võib liigitada ka relvad, maalid, graafilised lehed. Õnnetus ootab neid, kes omandavad need mõnel oksjonil või galeriis. Arvestades musta maagia sajanditepikkust praktikat, võib öelda, et nad on spetsiaalselt selle jaoks tehtud. Seepärast tuleks taolisi asju alati näidata meediumile, kes oskab läbi viia rituaali eseme „desinfitseerimiseks“. Kui ese pole väga kuritahtlik, siis on teda pahelisusest kerge terveks ravida. Saanud halbadest mõjutustest vabaks, hakkab ta käituma täiesti loomulikult. Kuna aga sageli osutub selline vahelesegamine võimatuks, sest vääriskivi või pilt on laetud liiga tugeva negatiivse energiaga, siis aitab rikutud tasakaalu taastada vaid eseme purustamine ja täielik hävitamine.
Kuidas kurjusekandjat ära tunda?
Olgu kohe öeldud, et kerge see ei ole. Tuleb loota üksnes intuitsioonile. Tihti meid aga lausa tõmbab ligi mingi kahtlane sõrmus või ohtliku välimusega pilt. Peab olema väga ettevaatlik ja vastus ilmub iseenesest: vastav ese võib olla kas „hea“ või „halb“. Sellisteks määranguteks on olemas mitmesugused maagilised protseduurid. Kuid säilitagem rahu. Suur osa, ja peab ütlema, et enamus meid ümbritsevatest esemetest on absoluutselt süütud ega tee meile mingit kahju. Kuid siiski oleks parem loobuda sellisest esemest, mis on kohe esmapilgul tundunud kahtlane. Kas tänapäeval kasutusel olevad esemed võivad samuti kahju tekitada?
Okultistid väidavad, et ka kaasaegsed esemed võivad olla laetud negatiivse energiaga, mis teeb need äärmiselt ohtlikeks. Muidugi ei tasu langeda paranoiasse ja hakata süüdistama näiteks oma arvutit kahjuliku kiirguse levitamises üksnes sellepärast, et tema läheduses oli tunda mõningaid ebameeldivaid aistinguid.
Samas on siiski teada rida juhtumeid, kus kaasaegsed esemed tekitasid probleeme. Tavaliselt kannavad endas kahjulikku kiirgust elektroonikaseadmed: kas keegi on neid laadinud teadlikult või juhtus see seletamatute asjaolude kokkulangemise tõttu.
Legendaarne briljant Lootus
Arvatakse, et mitmed väga hinnalised väärisesemed on süstemaatiliselt toonud õnnetust nende omanikele. Vast ehk kuulsaim nende seast oli ebatavaliselt ilus helesinine briljant Lootus, mis tõi hukatust pea kõigile, kelle valduses ta eales olnud. Legendi järgi olevat see 45,52-karaadine teemant kuulunud jumal Višnu kujule. Kui aga teemant rööviti, olevat Višnu kõigile selle tulevaste omanike peale pannud needuse.
Lootuse Euroopasse sattumise loos on palju segaseid seiku. Mõnedes allikates väidetakse, et kaupmees Jean-Baptiste Tavernier leidis sinise teemandi Indias Kooleroni lisajõest ja tõi selle Euroopasse. Teiste allikate järgi oli Tavernier hoopiski rändur, kes 1665. aastal külastas Indiat.
Talle olevat šahh Nadiri õukonnas kahel kuldliual näidatud suurimaid väärikive. Üks neist, Valguse meri, varastati pärast šahh Nadiri surma ja see sattus hiljem Venemaale (loe „Maaja“ aprill 2010). Võimalik, et Tavernier varastas sinise teemandi või laskis selle varastada. Pole lihtsalt tõenäoline, et ühel ränduril oleks olnud raha teemandi ostmiseks.
Needusega teemandi omaniku olevat metsikud koerad tükkideks rebinud. Nii räägib legend, tegelikult suri Tavernier 80-aastaselt külmetuse tagajärjel. Prantsuse kuningas Louis XIV, kes oli briljanti kandnud, suri aga rõugetesse. Needus või juhus? Legendidest ümbritsetud Prantsusmaa ja Navarra kuninganna Marie-Antoinette (1755–1793), üks kurikuulsa briljandi omanikke, lõpetas oma elupäevad tapalaval.
1789. aastal algas Prantsuse revolutsioon. Sinine briljant läks 1792. aastal koos teiste Prantsuse kuningakoja juveelidega kaduma. Ilmselt oli siin mängus hukatud kuninga poolehoidjate käsi. 1830. aastal ilmus sinine briljant välja Inglismaal, kus see pandi oksjonile ja müüdi 18 000 naela eest Henry Philip Hope’le, kelle perekonnanime järgi kivi ka oma nime sai. Briljandi pärinud Hope’i onupoeg müüs 1908. aastal pankroti vältimiseks Lootuse Türgi sultanile Abdul-Hamid II-le (1842–1918). Kuid needus mõjus: Hope’i onupoeg läks hiljem oma äriga ikkagi pankrotti! Seejärel sattus Lootus juveliir Pierre Cartieri kätte, kes müüs selle edasi USA rikkaima kullakaevanduste omaniku Thomas Walshi tütrele Evalyn (Walsh) McLeanile (s 1886). Praktilise meelega naine ei hoolinud briljandi kohta käivatest legendidest ja sellega kaasnevast needusest. Evalyni valdusesse jäi Lootus kuni omaniku surmani 1947. aastal. Praegu hinnatakse Lootuse väärtuseks 200–250 miljonit dollarit. Muide, sellel kurikuulsal sinisel briljandil on kindel koht ka „Titanicu“ mütoloogias ja James Cameroni filmis „Titanic“ (1997).
Deemonlik kimono süütas Tokio
Kas ka riietusesemed võivad olla needuse kandjad? Põhimõtteliselt küll. Nagu ka kõik teised asjad. Tänapäeval on see muidugi küsitav, kuid endistel aegadel, kui üks riietusese oli tõeline kapital selle kandjale, võis oht olla tõesti suur. Sõjamehe riietus õnnistati alati sisse, enne kui sellega esimest korda sõjakäigule mindi.
Sama võib öelda ka endistel aegadel õukondades kasutusel olnud paraadvormide kohta, mida kanti eriti pidulikel juhtudel. Tol ajal mõisteti hästi, et need esemed võisid endas kanda kahjulikku mõjujõudu, kaetust, needust, koguni surma. Seetõttu kaitsti neid halbade mõjude eest kõikvõimalike vahenditega. Seda enam, et minevikus kasutasid rätsepad riietusesemete juures sageli küllaltki palju vääriskive, mis võisid okultismi praktikutele kujuneda ideaalseks toetuspunktiks. Salapärane, aga ehk ka õpetlik lugu juhtus ühe kimonoga Jaapanis. Neli sajandit on möödunud, kuid seda pole tänini unustatud.
Muide, olgu siinkohal öeldud, et kui tänapäeva Jaapanis ostab keegi hinnalise kimono, siis lisab müüja ostule kindlasti ka väärtusliku talismani, mis tuleb peita kimono voltide vahele iga kord, kui see selga pannakse.
Nimetatud kimonod kandsid pärast selle valmimist järjepanu kolm noort tütarlast. Kõik nad surid traagilistel asjaoludel. Keegi preester tegi katset peletada eemale deemonite needus, mis oli kimono kandjatele saatuslikuks saanud, kuid ka teda ootas traagiline lõpp. Teine pühakoja teener võttis seejärel kätte ja süütas kimono põlema. See juhtus 2. märtsil 1657. aastal.
Tugev tuulepuhang paisutas leegi suureks. Puhkes tulekahju. Tuld ei suudetud kuidagi kustutada ja peagi oli kogu Tokio linn leekides. Linnast hävis umbes 60-70 protsenti. Hukkus 100 000 inimest, põles maha 9 000 kauplust, tules sai kannatada või osaliselt hävis 350 templit, 500 paleed1 ning purunes 63 silda…
