Vanemate kasvatusstiile võib jagada gruppidesse kahe olulise omaduse järgi.
Ühel teljel on nõudlikkus või distsipliin lapse suhtes. Seda iseloomustab oskus seada piire, olla nõudmistes kindel ja oodata lapselt eakohast käitumist.
Teine oluline omadus on toetus või soojus, mida vanem lapsele jagab. See on vanema võime last julgustada, pakkuda talle turvalisuse tunnet ja hoolitsust. Toetav vanem oskab märgata lapse tegelikke vajadusi ja neile toetavalt reageerida.
Autoritaarne kasvatusstiil
Autoritaarset kasvatusstiili kasutav vanem on tugeva distsipliini, kuid madala toetusega. Ta on range ja karm. Lapsele seatud reeglid on paigas ja nende rikkumine võib kaasa tuua karistuse. Karistus on mingi tegevus, mis tekitab lapsele ebamugavust või valu. Laps kuuletub peamiselt hirmutunde tõttu.
Vanemapoolne toetus lapsele on aga üsna vähene. Ta ei arvesta ealiste iseärasustega ning nõudmised lapsele ei pruugi olla eakohased. Vanem peab õigeks, et laps allub talle ja ainult tema teab, mida laps vajab. Lapsele pole vaja selgitada, miks mingid reeglid head on – asjad lihtsalt on nii ja punkt.Autoritaarse kasvatusstiiliga vanema laps võib küll olla kuulekas, kuid uuringud näitavad, et edasisises elus on sellised lapsed rahulolematumad, kehvemate suhtlemisoskustega, vähem loovad, passiivsed ning madalama enesehinnanguga. Autoritaarse kasvatusstiiliga vanemad kasutavad lapse kuuletuma saamiseks karistusi, mille mõjul võib laps hakata ka ise teiste suhtes vägivaldsust üles näitama. Uuringud näitavad ka seda, et karistuste kasutamine võib pärssida aju arengut. Kuna lapsevanem ei kuula või ei oska kuulata lapse vajadusi ning olla lapse suhtes toetav, väheneb lapse ja vanema vahelises suhtes usaldus ja lähedus. Laps ei tunne, et tal oleks vanemate näol tuge, kelle poole probleemide korral pöörduda.
Mittepühendunud kasvatusstiil
Mittepühendunud, hooletussejätva vanemlusstiili puhul on madalad nii distsipliin kui ka toetus. Vanem on küll lapse elus olemas ja suudab rahuldada lapse kõige esmasemaid vajadusi, kuid lähedast suhet nende vahel ei ole. Enamasti pole sel vanemal aega või oskust lapsega koos olla, tema elu vastu huvi tunda ja talle eluks vajalikke piire seada. Omavaheline suhtlus on pealiskaudne.
Järeleandlik kasvatusstiil
Vastupidiselt autoritaarsele vanemale, pakub järeleandlik,kõikelubav vanem lapsele palju toetust, kuid piiride seadmine ei õnnestu. Peres määrab laps selle, kuidas elu käib. Vanem surub oma vajadused alla, sest lapse vajadused on tema jaoks esmatähtsad. Elatakse lapse nimel ja täidetakse pea kõik tema soovid – ka need, mis vanemale tegelikult üldse ei sobi. Rahvakeeli kutsutakse seda kasvatusstiili „vabakasvatuseks“, mis seda tegelikult ei ole. Kuna kõikelubava kasvatusstiili puhul on vanema poolne suunamine puudulik, peab laps ise otsustama, mida ta teeb ja mida mitte. Lapse jaoks on see keeruline olukord, sest täiskasvanupoolse suunamiseta on lapsel raske enda ümber korrastatust tajuda. Seetõttu ei õpi laps ennast ise reguleerima ja teistega arvestama. Laps võib tunda, et teda ei armastata.
Autoritaarse, hooletusse jätva ja kõikelubava kasvatusstiili ühiseks jooneks on see, et kuigi vanemad oma lapsi armastavad, ei suuda nad aidata lastel arendada enesekontrolli, toimetulekut probleemsete olukordadega ja enesega rahulolu, mis omakorda suurendab riskikäitumise ohtu.
Autoriteetne kasvatusstiil
Autoriteetset kasvatusstiili, mis kombineerib distsipliini soojuse ja vastutulelikkusega (kõrge toetus) peetakse teadusuuringute kohaselt kõige tõhusamaks. Sellist stiili iseloomustab kõrge nõudlikkus lapse suhtes, oskus seada selgeid piire ning teha seda sellisel moel, mis on last julgustav ja toetav. Vanem ei näe lapses enda alluvat, vaid peab oluliseks lapsele selgitada seatud nõudmiste tagamaid. Seda kasvatusstiili iseloomustab oskus leida tasakaal enda ja lapse vajaduste rahuldamise vahel, mis tagab lapsele turvatunde. Vanem toetab lapse oskuste ja iseseisvuse arengut. Paljud uuringud näitavad, et autoriteetne kasvatusstiil on see, mis kaitseb kõige enam paljude riskikäitumiste eest, mis last täiskasvanuks saamise teel ohustavad. Autoriteetne vanem kasutab palju lapse tunnete peegeldamist, mida seostatakse lapse suurema eneseregulatsiooni võimega. Laps õpib kiiremini enda tundeid juhtima ja käitumist analüüsima.
