Üpris rikkaliku valikut meetoditest, kuidas kedagi endasse armuma panna, pakub kõigi rahvaste folkloor. Jätame seekord kõrvale õpetused, mis käsivad oma armastatule salaja igasugu jälkusi sisse sööta – ka eesti rahvatraditsioonis on neid just eriti palju! – ja vaatame, mida muud ka annaks ette võtta.
Imettegeva jõuga usuti olevat Psalm nr 138. Tuleb valada valge liilia mahla kristallvaasi ja lugeda selle kohal see psalm ja öelda armastatu nimi, siis võtta tükike küpressipuud, kasta see vaasi, pärast seda hõõruda mahlaga oma kulme, puutükk siduda parema käe külge ja sobival hetkel puudutada sellega armastatu keha. Riitus on eriti mõjus, kui seda teha noorkuureedel päikeseloojangul.
Heites hõõgvel sütele viirukit, lausu: „Ma ei süüta viirukit, vaid südameid ja hingi endal ja (armastatu nimi).”
Teine variant: „Nagu see viiruk sulab ja põleb, nii sulagu ja põlegu (nimi) süda minule!”
Panna kõrvuti põlema kaks vahaküünalt kallima pildi ette ja öelda: „Nagu need küünlad koos, nii oleme ka meie. Ma ei süüdanud küünlaid, vaid meie südameid ja hingi.”
Nagu on loitse armastuse äratamiseks, nii on neid ka soovimatu armastuse kustutamiseks. Sellisel puhul võiks näiteks ajada hõõgavalt kuumaks mingi väikese raudeseme, näiteks naela, ja öelda: „Jahenegu sinus kirg nagu jahenes see raud vees.” Seda tuleb öelda viis korda ja juua siis ära klaasis olnud vesi.
