Üks ema on tekitanud sotsiaalmeedias elavat arutelu, tunnistades ausalt, et ta ei mängi oma väikeste lastega – teadlikult ja põhimõtteliselt. Kuigi paljude jaoks võib see tunduda külm või isegi hoolimatu, väidab naine, et just see otsus on muutnud nende pereelu märgatavalt paremaks.
Ema selgitab, et tema roll ei ole olla lapse pidev mängukaaslane, vaid pigem turvaline tugi ja suunaja. Tema hinnangul vajavad lapsed eelkõige oskust ise mängida, loovalt mõelda ja oma aega sisustada ilma pideva täiskasvanu sekkumiseta. Kui vanem on kogu aeg mängus aktiivne osaline, võib see tema sõnul hoopis pärssida lapse iseseisvust.
Alguses tekitas selline lähenemine lastes segadust ja isegi protesti, kuid aja jooksul hakkasid nad ise tegevusi leidma. Lapsed muutusid loovamaks, kannatlikumaks ja suutsid kauem keskenduda. Ema sõnul kadus ka pidev „mul on igav“ kurtmine, mis oli varem igapäevane.
Samal ajal rõhutab ta, et see ei tähenda laste ignoreerimist. Ta veedab nendega aega teistel viisidel – räägib, kuulab, kallistab ja on emotsionaalselt kohal. Erinevus seisneb selles, et ta ei võta enda kanda rolli, kus ta peaks pidevalt lapsi lõbustama.
See lugu on pannud paljud lapsevanemad mõtlema: kas me peame alati lastega mängima või on oluline anda neile ruumi ise kasvada ja avastada? Mõne jaoks tundub see lähenemine vabastav, teistele aga vastuoluline.
Üks on kindel – see ema on leidnud viisi, mis töötab tema pere jaoks, ning tema kogemus näitab, et vahel võivad ootamatud valikud viia positiivsete muutusteni.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
