Eesti on Euroopa Liidu liikmesmaana andnud lubaduse, et 2025. aastal peab ringlusesse jõudma 55 protsenti olmejäätmetest. Viimased kümmekond aastat pole aga edusamme tehtud ning ringlusesse jõuab vaid alla kolmandiku olmejäätmetest. Kui olukord ei parane, ähvardab Eestit sadade tuhandete eurode suurune jäätmetrahv.
Euroopa Liit ja sealhulgas ka Eesti on võtnud eesmärgiks, et alates 2025. aastast tuleb ringlusse võtta vähemalt 55 protsenti kodumajapidamisest pärinevaid olmejäätmeid. Alates aastast 2030 tuleb ringlusse võtta juba 60 protsenti olmejäätmetest ning 2035. aastast 65 protsenti olmejäätmetest.
Olmejäätmete ringlusesse võtu määr on juba aastaid tammunud 30 protsendi ümber. Nii võeti 2021. aastal statistikaameti andmetel ringlusesse 30,4 protsenti olmejäätmetest. Ka viis aastat varem, 2016. aastal võeti Eestis materjalina ringlusesse vaid kolmandik tekkivatest olmejäätmetest. Ülejäänud olmejäätmed põletatakse või ladestatakse.
“See on skandaal, et see ringlusesse võtu määr on Eestis aastaid paigal olnud,” lausus Stockholmi keskkonnauuringute Tallinna keskuse vanemekspert Harri Moora.
Moora sõnul saab Euroopa Liidu eesmärgi täitmine olema Eestile väga raske kui mitte võimatu. Ta lausus, et kui vaadata teiste Euroopa Liidu riikide kogemusi, siis võtab jäätmete ringlusesse võtu suurendamine aega aastaid. Eestil on vaja kahe aastaga aga olmejäätmete ringlusesse võtu numbreid peaaegu et kahekordistada.
Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna juhataja Sigrid Soomlais ütles, et ministeerium praegu veel võimalikeks Euroopa Komisjoni karistusmeetmeteks ei valmistu.
“Alati on tõenäosus, et me ei suuda seda eesmärki täita, aga praegu töötame me väga aktiivselt selle nimel, et seda protsenti täita,” lausus ta.
Soomlaid selgitas, et kui Eesti Euroopa Liidu jäätmete raamdirektiivist tulenevat nõuet õigeks ajaks ei täida, siis on Euroopa Komisjonil õigus algatada rikkumismenetlus. Kui Eesti ei suuda menetluse vältel rikkumist kõrvaldada või viia praktikaid nõuetega vastavtusse, siis võib komisjon esitada Euroopa kohtusse hagi.
Soomlaisi sõnul koosneks võimalik trahv põhisummast ja karistusmaksetest. Põhisumma on ühekordne makse, mille väikseim summa oleks Eestile umbes 270 000 eurot. Karistusmakse määratakse aga iga kohtuotsusele järgneva päeva eest, kuni rikkumine kestab ja selle suurus on umbes 3000 eurot päeva kohta. See tähendab, et kui rikkumine kestaks näiteks aasta, oleks trahv Eestile 1,4 miljonit eurot.
“Kui arvestada neid päevi aastateks, siis tuleb see trahvisumma juba täitsa arvestatav,” ütles Soomlais.
Saastetasud ärgitaks inimesi rohkem sorteerima
Sigrid Soomlais ütles, et olmejäätmete ringlusesse võtmise eeldus on see, et jäätmete liigiti kogumine on tehtud inimestele võimalikult mugavaks. Nii näiteks peaks Soomlaisi sõnul olema inimestel võimalik koguda pakendijäätmeid juba kodudes ehk jäätmete tekkekohal. Teisalt peab olema inimestel ka majanduslik motivatsioon jäätmeid liigiti koguda.
Keskkonnaministeeriumi ametnikud on uuele keskkonnaministrile ette valmistamas ka laiemat paketti ettepanekutest, kuidas saavutada ringlusesse võtmise sihtarvud. Lisaks pakendjäätmete kohtkogumisele kätkeb pakett ka majandusmeetmeid, nagu näiteks saastetasude tõstmist.
Olmejäätmete ladestamise saastetasu on püsinud alates 2015. aastast muutumatu. Soomlaisi sõnul oleks ladestustasu tõstmata Eestil Euroopa Liidu eesmärkide täitmine väga keeruline.
“Inimestel oleks siis suurem majanduslik motivatsioon jäätmeid liigiti koguda. Sorteerin korralikult – pääsen soodsamalt. Ei viitsi sorteerida, eeldusel, et omavalitsuses on kõik tingimused loodud – maksan rohkem,” selgitas Soomlais.
Seni on saastetasude tõstmisel jäänud vajaka poliitilisest tahtest
Keskkonnaministeerium esitas juba 2021. aasta novembris tollase keskkonnaministri Tõnis Mölderi juhtimisel kooskõlastamiseks eelnõu, millega plaaniti tõsta jäätmete ladestustasu alates 2023. aastast seniselt 29,84 eurolt 90 eurole tonni kohta. Võrdluseks – Lätis on aasta algusest Soomlaisi sõnul ladestustasu 95 eurot ja Soomes 80 eurot tonni kohta.
“Toona see eelnõu toetust ei leidnud. Varasemalt on valitsused olnud ka väga maksurahu lainel, mis on teinud keeruliseks ka tõsta või kehtestada keskkonnatasusid,” ütles ta.
Eelmisel aastal pakkus ministeerium välja ka veel täiendava tasu, mis nimetati ringlusesse võtmata jäänud jäätmete tasuks. Sinna alla oleks käinud näiteks põletamine energia saamiseks. See ettepanek ei leidnud samuti poliitiliselt toetust.
Harri Moora sõnul oleks saastetasude tõstmine samm õiges suunas. Ta ütles, et segaolmejäätmete äravedu on praegu Eestis tõesti liiga odav ega innusta inimesi jäätmeid liigiti koguma, kuid pelgalt saastetasu tõstmisest ei piisa.
“Prügi põletamise ja ladestamise saastetasude tõstmisel läheb prügi käitlemise hind kõrgemaks. See innustab inimesi kindlasti prügi sorteerima. Teisalt aga, kui riik liigiti kogumise süsteemi paremaks ei muuda, võib saastetasude tõstmine tekitada hoopis olukorra, kus inimesed hakkavad kulude kokkuhoidmiseks jäätmeid lihtsalt metsa alla sokutama. Seda on ju Eestis varemgi nähtud,” ütles Moora.
Kohalike omavalitsuste koostöö on puudulik
Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse külalislektori Margus Vetsa sõnul taandub probleem lisaks jäätmehoolduse puudulikule rahastusele ka tõsiasjale, et riigi seadusandlus ei soodusta kohalikke omavalitsusi omavahel piisavalt jäätmehoolduse vallas koostööd tegema.
“Praegu on olukord, kus Eestis saab tõesti 79 omavalitsust teha 79 erinevat jäätmehoolduseeskirja ehk sätestada kuidas jäätmeid koguda, liigutada ja käidelda. Eestis ei ole praegu tegelikult võimalik luua jäätmehoolduseeskirja näiteks rohkemate omavalitsuste peale. Soomes on see jälle võimalik, sa võid korraldada jäätmehooldust näiteks 17 omavalitsuses üle kogu maailma, mis moodustavad ühe lähenemise ja korraga piirkonna,” ütles Vetsa.
Ka Maailmapanga 2021. aastal tehtud jäätmevaldkonna tervikanalüüs juhtis tähelepanu, et riik peaks kehtestama nõuded ja mehhanismid, mis toetavad omavalitsuste koostööd nii, et mitu omavalitsust saaks seada sisse ühised jäätmekäitlusteenused või -rajatised.
Vetsa ütles, et omavalitsuste koostöö tähendaks seda, et omavalitsused kasutaks koostööpiirkonnas sarnaseid lähenemisi, jäätmejaamade võrgustikud moodustaks ühe terviku, piirkonna elanikud saaksid jäätmejaamasid hõlpsasti ristkasutada, aga seda, et omavalitsuste liigiti kogumise lahendused on lõimitavad ja üksteist toetavad.
“See on eriti oluline, sest me peame praegu ju minema rohkemate jäätmeliikide kogumise peale tekkekohtadel või tekkekohtade lähedal. Tuleb aina rohkem jäätmeliike ja mahuteid, see on rohkem vedusid. See toob endaga kaasa ka selle, et elanikke on vaja senisest enam nõustada ja teavitada. Ühiselt oleks seda omavalitsustel kordades mõistlikum teha kui see, kui igaüks teeb seda oma silotornis eraldi,” ütles Vetsa.
Vetsa tõi näite, et Helsingi regioonis on kohalikud omavalitsused pandud jäätmehoolduses koostööd tegema ka kohustuslikus korras seadusega.
“Seal on öeldud, et Helsingi, Vantaa, Espoo ja Kauniainen peavad tegema jäätmehoolduses koostööd ja nii nad seda teevad,” lausus ta.
Vetsa juhtis tähelepanu, et kohaliku omavalitsuse korralduse seadus annab omavalitsustele näiteks õiguse moodustada teiste omavalitsusüksustega ühisameteid ja ühisasutusi. Kuigi senini pole neid Eestis pea üldse kasutatud, võiks eksperdi sõnul neid jäätmehoolduskoostöö tegemisel kaaluda.
Kohalikel omavalitsustel puudub motivatsioon jäätmehooldust korraldada
Stockholmi keskkonnauuringute Tallinna keskuse vanemeksperdi Harri Moora sõnul peitub lisaks omavalitsuste puudulikule koostööle jäätmekorralduse üks keskseid probleeme ka selles, et kohalikel omavalitsustel on väga piiratud õigused jäätmehooldust keskselt korraldada.
Moora selgitas, et omavalitsused saavad praegu olmejäätmete käitlust korraldada ainult läbi korraldatud jäätmeveo hangete. Mitmete edukate Euroopa riikide kogemused näitavad aga, et pikaajalisi jäätmekäitluse eesmärke on võimalik saavutada ainult siis, kui omavalitsused kontrollivad keskselt jäätmekäitlust.
Lisaks olmejäätmete liigiti kogumise ja veo korraldamisele tähendab see eksperdi sõnul ka elanike pidevat teavitamist ja nõustamist ning jäätmekäitluse kavandamist ja planeerimist. Samuti ka järelevalvet ning ka õigust koguda elanikelt jäätmekäitlustasu, et arendada jäätmekäitlust ning rahastada ühtsetel alustel selle toimimist.
“Selle keskse olmejäätmete käitlemise korraldamise võimaluse võtsid poliitikud kohalikelt omavalitsustelt 2014. aasta jäätmeseaduse muudatustega ära. Seetõttu ongi kohalike omavalitsuste võimalused jäänud väga tagasihoidlikuks,” ütles ta.
Nagu Moora 2022. aastal ERR-i arvamusloos kirjutas, ei tea suur osa omavalitsustest isegi seda, kui palju nende territooriumil olmejäätmeid tekib ja kuhu need käitlemiseks liiguvad.
Moora lausus, et kuna kohalikel omavalitsustel on piiratud võimalused sekkuda, siis ei ole neil enam ka motivatsiooni jäätmehooldusesse sekkuda.
“Nii ongi meil tekkinud olukord, kus meil kodanikena see valmisolek jäätmeid sorteerida suureneb, aga me näeme, et hästi toimivat ja arusaadavat jäätmete liigiti kogumise süsteemi ei suudeta ellu viia,” selgitas vanemekspert.
Moora lausus, et olmejäätmete käitlussüsteemi arendamise seisakut iseloomustab ka tõsiasi, et riigi jäätmekava ehk Eesti jäätmehooldust korraldavat ja suunavat valdkonna kõige olulisemat strateegilist dokumenti ei ole riik suutnud juba üle kahe aasta uuendada. Kuni uue jäätmekava kehtestamiseni kehtib praegu veel riigi jäätmekava aastateks 2014-2020.
Err.ee
