Huvitavat

Eesti koerte pidamise kultuur teeb vähikäiku, lemmikuid lastakse vabalt ringi joosta, nende koolitamisega ei tegelda .

Eesti koerte pidamise kultuur teeb vähikäiku, lemmikuid lastakse vabalt ringi joosta, nende koolitamisega ei tegelda ja nii tuleb aina sagedamini ette koerte rünnakuid, olgu siis ohvriks inimene või liigikaaslane.

Sel esmaspäeval ründasid Sauel koduaiast välja pääsenud koerad kahte meest. Kui tihti koerarünnakuid Eestis toimub, ei tea keegi, sest kannatanutel pole kellegi poole pöörduda ja meedikute käest infot enam ei koguta.

“Kui koer hammustab inimest või teist koera, siis sageli öeldakse, et mul on väga sõbralik koer ja ta ei ole kunagi hammustanud, hammustamine on alati nagu esimest korda. Aga kui meil kõik koerad hammustavad vaid ühe korra, siis on neid hammustamisi jube palju,” tõdes pea 30-aastase staažiga koerte koolitaja Aivo Oblikas.

Täpne statistika puudub, kuid nii-öelda kõhutunde pealt pakkus Oblikas, et iga päev saab mõni inimene või koer pureda. Tema hinnangul teeb koerte pidamiskultuur vähikäiku sellel on mitu põhjust.

“Tänane ühiskond võrdsustab koera lapsega ehk kui me võtame koertekoolid või üldise diskussioon, siis räägitakse ainult pai, pai, pai,” rääkis Oblikas. Ainult maiusega koolitamisest ei piisa, koer vajab tema sõnul nii positiivset kui ka negatiivset sõnumit.

Koerakoolide probleem

Teine suur probleem on tema sõnul paljude koertekoolide tase. Lühikese aja jooksul on tekkinud arvukalt koole, mille tegijatel kogemusi napib või piirduvad need ühe liigiga.

“Kui me võtame keskmise koerakooli, ma teen näiteks mingil linnaplatsil kuulekuskoolitust, annan koerale maiust ja ütlen – istu, kokkuvõttes ma õpetan teda selle konkreetse platsi peal tegema käsklust rihma otsas,” rääkis Oblikas. Hoopis teine küsimus on, kas see sama koer mõnel teisel jalutusväljakul peremehe hüüdmise peale kohale tuleb.

“Koera koolitus peaks olema läbiviidud selle nüansiga, et see inimene, kes käib koerte koolis, peaks õppima koera ohjama olenemata olukorrast. Näiteks kui koer on rihma otsas ja neile tuleb vastu purjus inimene, kes kogemata komistab, siis ka selles olukorras peaks omanik suutma teda ohjata, mitte ainult kuskil metsa all, maius peos,” selgitas Oblikas.

Koerte treener Kati Ernits nii tumedates toonides olukorda ei näe, tema sõnul on paranenud nii inimeste teadlikkus kui ka koolituse tase. Aga ka tema möönab, et ainult maiustustega koera ei kasvata.

Omanik peab pingutama

“Koerte arv on järsult kasvanud ja seetõttu see (koolitus – toim.) ei jõua nii ruttu järgi ja on puudujääke,” tõdeb Ernits. Tema sõnul on veel küllalt palju neid, kelle arvates kasvab koer iseseisvalt ja temast saab nii nunnu peresõber.

“Tegelikult tuleb vähemalt kaks esimest aastat päris korralikult kasvatuse vundamenti laduda, ise teadmisi saada ja koera õpetada ja siis edaspidi on elu palju lihtsam,” lisas kogenud koolitaja.

Ernits rõhutas, et ainult käpa andmisest ja istu käskluse selgeks õpetamisest ei piisa, oluline on, et koer oskaks mööduda teistest koertest rahulikult, ei hüppaks inimestele peale ja suudaks üksi olla.

“Inimesed peavad olema järjepidevad, tõesti tahtma pingutada. Põhiline küsimus on suhtumises. Kui seda suhtumist ei ole, ei ole valmisolekut tööd teha, siis ka ei tule ka neid teadmisi,” tõdes Ernits.

Teise ringi koerte mured

Aastaid probleemsete koertega tegelnud Ernitsa sõnul on viimasel paari aastal tekkinud uus murekoht, nii-öelda teise ringi koerad, keda on toodud nii Venemaalt, Ukrainast kui ka Euroopast ja keda võetakse suurest kahjutundest.

“Nad hakkavad omanikke kaitsma, sest tegu on tähtsa jumalaga, kes ta lõpuks päästis, nad ei suuda üksi olla,” tõi ta näite.

“Seal tuleb väga selgelt aru anda, kas minul inimesena on seda ressurssi, et sellist koera kasvatada, sest seal on vaja tööd teha,” ütles Ernits.

Nii Oblika kui Ernits rõhutasid, et sellist olukorda, kus koerad liiguvad lahtiselt, olla ei tohiks.



“Näiteks minu koer jookseb nurga taha, kus on teine isane koer rihma otsas, koer võib-olla mingil põhjusel ei tolereeri seda isast või saab kaklus alguse sellest, et mõlemad isased koerad on tõmmanud lõhna, et kusagil jookseb emane koer. Kuna loodus ütleb seda, et ägedam isane saab endale emase, siis sellest piisab, kuigi tegelikult olid mõlemad koolitatud ja sotsialiseeritud koerad,” rääkis Oblikas.

Ernitsa sõnul näeb ilma rihmata koeri aina enam. “Tegelikult avalikus kohas ei tohiks koer üldse ilma rihmata olla, isegi kui tal on koerakoolituse mõistes doktorikraad. isegi kui te ise olete väga korralik inimene, arvestate ja austate teiste inimeste privaatruumi, siis keskkonnast võib tulla koerale mingi oht, avalikus kohas peab koer olema rihma otsas,” rääkis Ernits.

Kohalike omavalitsuste heakorra eeskirjades on see nõue sisse kirjutatud, kuid Oblikase sõnul inimeste mõistlikkusele selles küsimuses loota ei saa. Sellest kinnipidamist peavad omavalitsused ka nõudma, kas või hooletuid omanikke trahvides.

Koeramaks kui lahendus




Mõlemad tõdesid, et lähiajal probleemid süvenevad, sest koroonaajal kasvas märgatavalt lemmikloomade võtmine, samas ei aduta, et koera koolitamine tähendab järjepidevat tööd. Koera elu linnakeskkonnas on Ernitsa sõnul läinud ka aina keerulisemaks, sest juurde on tulnud nii müra kui ka teisi koeri ehk pidevaid ärritajaid on rohkem.

Oblikase hinnangul võiks Eestis võtta üle mitmel pool mujal maailmas juba kasutusel oleva koeramaksu.

“Kui sinu koer on läbinud eksami, siis sind vabastatakse sellest maksust ehk see motiveeriks inimesi minema koolitusele,” tutvustas Oblikas ideed. Tema sõnul tuleks eksam teha neutraalses kohas, sel juhul saaks ka selgeks koertekooli tegelik tase.

Allikkas. Err.ee

Jaga
Back to top button