Vaimse häirega lapse eest hoolitsemine paneb proovile viimse kui ühe veendumuse, mida vanemaks olemise kohta teame. Suzanne Alderson kirjeldab raamatus “Depressioonis laps” isikliku kogemuse põhjal, kuidas olla vaimselt hapras seisus lapsele toeks, pakkudes talle traditsioonilise vanemaks olemise asemel partnerlust.
Kas see kõik on minu süü?
„Kas see kõik on minu süü?“ oli küsimus, millele vastuse leidmisele pühendasin oma tütre haiguse alguses kaugelt liiga palju aega. Võib-olla esitate teiegi endale seda küsimust, püüdes mõista seda ootamatut ja soovimatut olukorda.
Vanema jaoks on loomulik reaktsioon võtta kõige lapsega seonduva eest ise vastutus. Me naudime aplausi laste saavutuste eest ja võtame enda kanda ka süü nende ebaõnnestumiste eest. Nii et kui päevakorda kerkib midagi nii keerulist kui vaimse tervise häire, siis võib iseenda süüdistamine olla kõige kiirem, ohutum ja kõige „loogilisem“ reaktsioon. Me ei suuda ette kujutada, et midagi nii lootusetut võiks juhtuda ilma, et meie sellega mingil kaalukal viisil seotud pole.
Facebooki grupis Parenting Mental Health läbi viidud küsitluses väitis 94,7 protsenti lapsevanematest, et nad süüdistasid ennast oma lapse vaimse tervise probleemides. Seega ei ole asi üksnes teis või minus tol 2015. aastal. See on väga loomulik tunne. Kuid see ei ole ilmtingimata õige tunne.
Te arvate ehk, et leides lõpliku ja üksikasjaliku vastuse küsimusele „Kes vastutab?“, saate vastuse ka selle kohta, miks ja kuidas te siia jõudsite, ja otsetee igatsetud kontrolli juurde, et toimuvat mõista ning hakata olukorda parandama. Nii et heidamegi sellele arusaamisele nüüd lähema pilgu.
See ei ole nii lihtne
Oma last ja tema vaimset tervist pole lihtne mõista. Ja lapsevanematena ei ole meil kontrolli oma lapse mõtete üle ning me ei saa neid ka lugeda. Me ei tea põhjuseid, miks meie laps reageerib nii, nagu ta seda parasjagu teeb. Me ei näe tema pea sisse. Me ei ole tema.
Ehkki võib olla mingeid konkreetseid, traumeerivaid asjaolusid, mida analüüsida, on ka terve trobikond teisi olukordi, kogemusi või reaktsioone, mis on teie lapse sellesse punkti toonud. Te ei vastuta selle kõige eest ega saa seda kontrollida.
FAKT
Praegustele rahvastikunäitajatele ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetele tuginedes on maailmas 326–653 miljonit alla 25-aastast noort, kes kannatavad vaimse tervise probleemide käes. WHO määratluse järgi on vaimse tervise häired emotsionaalsed häired (sh depressioon ja ärevus), käitumishäired (sh ATH), söömishäired, psühhoosid, enesetapud ja enesevigastamised.
On üldisemaid tegureid, mis on teie lapse vaimset tervist mõjutanud – inimesed, olukorrad ja emotsioonid, millega ta ei ole osanud toime tulla. Seda on oluline arvesse võtta, kui me tahame vähendada teie vastutuse- ja kontrollikoormat ning jõuda olukorda, kus me saame last tõeliselt toetada. Selles peatükis uurime mõningaid sündmusi, mis võivad olla vorminud teie lapse vaimset tervist ja viinud selle halvenemiseni.
Eesmärk ei ole leida süüdlast ega täita teie pead mõtetega sellest, mida oleks, võinuks või pidanuks tegema. Eesmärk on muuta teid teadlikuks ja aidata teil mõista, mis võib olla teid sellesse olukorda toonud ja mis võib teid seal kinni hoida.
Kuid kõigepealt uurime seda küsimust.
Kas see kõik on minu süü?
Pärast seda, kui Issy avalikustas plaani oma elu lõpetada, võttis küsimus süüst enda valdusse kõik mu ärkvel oldud hetked ja paljud unes oldutestki. See mõte keerles lakkamatult mu peas, kui rajasime endale teed läbi päevade, mis keskendusid kohtumistele psühhiaatriga, ravimitele ja ravimisele. See küsimus nõudis mu tähelepanu sellal, kui ma millelegi mõtlemata nõusid pesin või pliidil toitu segasin. See kasutas ära öövaikuse, kui kogu maja puhkas, või kui ma hakkasin oma peas kuulama omalaadset sosinat, mis püüdis anda oma parima, et mind rahustada. Kõige suuremat kahju tegi see siis, kui ma olin vaikselt muutumas lootusrikkaks või püüdsin astuda mingeid positiivsete muutusteni viivaid samme. Kas me olime lapsevanematena midagi teinud või tegemata jätnud? Kõik mu mõtted viisid selleni, et see on minu süü. Kui ma suudaksin vaid mõista, mida ma tegin, et tal vallandus haigus, siis ehk saaksin nüüd teha vastupidist ja kiirendada ta taastumist.
Avastasin, et ma muudkui analüüsisin olukordi, reaktsioone ja mälestusi – otsides juhtlõnga, mis aitaks mul vastuseid leida. Kas see oli juhtunud seetõttu, et käisin tööl ajal, mil ta kiirelt arenes? Või ei kuulanud teda piisavalt? Või ütlesin 2007. aastal „ei“ või 2009. aastal „jah“ või 2014. aastal „võib-olla“? Tahtsin meeleheitlikult algpõhjust üles leida, aga ma lihtsalt ei suutnud.
Kui me CAMHSi, laste ja noorukite vaimse tervise talitusega, suhtlesime, oli nende üks esimesi samme rääkida meie kui vanematega üheskoos ja seejärel eraldi. Püüd teada saada, kas meie oleme osa probleemist, on täiesti mõistlik ja mõistetav strateegia, kuid see suurendas mu mõtteis valitsevat hägust tunnet, et mina olengi selle põhjustanud.
Samas, mida rohkem me nendega suhtlesime ja olukorra põhjustesse süüvisime, seda rohkem ma mõistsin, et olen kinni jooksnud, püüdes leida vastust küsimusele, millele ei saa vastata. Põhjused Issy vaimse tervise häire taga ei olnud lihtsad ja nende taga polnud mina. Arusaam, et ainult mina üksi olen süüdi, ei takistanud Issyl mitte ainult abi saada, vaid see ei olnud ka tõsi. See oli tema haigus ja erinevaid põhjuseid selle taga ei olnud võimalik koondada ühisnimetaja „proua ja härra Alderson“ alla.
Ja sedamööda, kuidas ma tasapisi hakkasin mõistma, et see ei ole minu süü ega ka minu haigus, mida ravida või mille eest vastutust võtta, mõistsin ma, et küsimus, millele vastuse otsimisega ma vaeva nägin, ei olnud ka minu vastata. See ei viinud kuhugi. Issy nimel pidin lõpetama selle küsimuse esitamise ja keskenduma hoopiski sellele, et mõista, mis oli teda mõjutanud ja mis teda jätkuvalt mõjutas – et seeläbi teda paremini toetada.
Seega alles siis, kui vaatasin sügavamale, hakkasin mõistma, et ma pole süüdi – nii nagu teiegi pole süüdi. Parim viis edasi liikuda oli loobuda uskumusest, et vastutuse võtmine mingilgi moel Issylt aitaks. Oli aeg püüda mõista maailma tema silme läbi ja suunata oma tähelepanu sellele, et saaksin aru, millised kodused ja koduvälised päästikud* (ingl k trigger – sotsiaalne olukord vm ärritajad, mis vallandavad inimeses soovimatu reaktsiooni) tema vaimset tervist halvendasid.
Ema, sa olid mu kindlus, sa olid mu parim sõber. Ma sain sulle alati toetuda. Ma muutusin vihaseks ja emotsionaalseks, sest ma olin haige, kuid ma ei süüdistanud sind kunagi selles, mida sa tegid või ei teinud. Ma ei pidanud sind kunagi inimeseks, kes mulle haiget teha püüab või mu jalgealust õõnestab.
Sa olid alati minu jaoks sajaprotsendiliselt olemas.
Issy
