Teisipäev , 23 aprill 2024
Erakorralised uudised
zach wear muHoDRmhTPc unsplash

12-aastane poiss ei taha enam kooli minna – mis juhtus?

Kell on kümme hommikul, aga 12-aastane Niko (nimi muudetud) lamab oma toas teki all. Uks jääb kindlalt suletuks.

Sel sügisel pidi Niko minema kuuendasse klassi, aga ta pole päevagi koolis käinud. Kui kool algas, tulid emal pisarad silma ja ta pani oma mõtted avalikult kirja: Teised alustasid koolis õhinal, aga sinu laps jäi ka täna pimedasse tuppa.

Juba esimese klassi õpilasena oli Niko ema sõnul pärast koolipäeva alati täiesti kurnatud. See väljendus muu hulgas nutmises, raevus ja asjade viskamises, vahendab Ilta-Sanomat.

Ema ütleb, et on aastate jooksul püüdnud abi saada, aga edutult. Niko püüdis koolis käies olla nii tubli, et ei peetud vajalikuks teda väikesesse rühma üle viia. Samal põhjusel keelduti ka uuringutest.

Neljanda ja viienda klassi vahel olukord halvenes. Kogunema hakkas koolist puudumisi. Ema sõnul kiusati Nikot koolis ja ta läks tülli. Poisi kohta tehti arvukalt lastekaitseteateid.

Aasta 2022 sügisel tundis Niko end nii halvasti, et ähvardas enesetapuga. Ema helistas 112. Ta pidi tegema raske otsuse ja nõustus, et Niko paigutatakse ülejäänud aastaks väljapoole kodu.

Niko enesetapu jutt viis selleni, et lõpuks saadi saatekiri psühhiaatriakliinikusse. See viis lõpuks ADHD diagnoosimiseni.

Ema sõnul polnud uuringuid varem tehtud, sest Niko sümptomeid polnud koolis nii selgelt näha.

Jätkuv enda tunnete allasurumine ja püüd tubli olla on Niko olukorra hullemas suunas viinud, arvab ema.

Kodust väljapoole paigutamise ajal alustati Niko ADHD-ravimitega, mis ema sõnul aitasid rahutuse ja impulsiivsuse vastu.

Ometi on midagi halvemaks muutunud. Ema kahtlustab, et see pole ainult ADHD.

Ema arvab, et poeg vajab psühhiaatri abi. Seda on aga raske hankida. Ema sõnul on kontakt psühhiaatriakliinikuga olnud algusest peale raske: pärast diagnoosi panemist ja ravimite võtmist pole pakutud mingit ravi.

Puuduvad ravi ja raviplaan. Ainuke asi on see, et nad helistavad mulle aeg-ajalt ja küsivad, kas vajate veel rohtu, räägib ema.

Nikot raviv arst vahetub ema sõnul pidevalt. See teeb talle meelehärmi, kui peab ikka ja jälle samu asju rääkima. Keegi ei tunne seda last ega ole tema asjadega kursis.

Ema arvab, et Niko vajab professionaalset abi ja täiendavaid uuringuid. Psühhiaatriakliiniku ülekoormuse tõttu on perel soovitatud pöörduda lastekaitsesse.

Öeldakse, et võtke ühendust lastekaitsega, aga lastekaitsel pole midagi pakkuda, sest meil pole kodus probleeme, räägib ema.

Kõik muu abi näib olevat puudu, kuid perele on pakutud ühte võimalust: Niko paigutamine kodust väljapoole.

Soome psühhiaatria kurvast olukorrast räägib asjaolu, et meie jaoks pole muud võimalust peale asutusse paigutamise, märgib ema.

Ema arvates peaks see olema viimane variant alles pärast kõiki muid meetmeid. Talle on ilmselge, et Soomes napib nii ressursse kui ka asjatundlikkust nepsy-laste (neuropsühhiaatriliste probleemidega) toetamisel: saatekirjad ADHD-uuringutele tulevad bumerangina tagasi, kuigi varajane tuvastamine on oluline.

See ainult suurendab lapse halba seisundit, koormab ka õpetajaid ja segab teiste laste õppimist, räägib ema.

Kui jõuaksime analüüsideni varakult, väldiksime seda, mille võib ravimata ADHD kaasa tuua: depressiooni, söömis- ja ärevushäireid, ainete kuritarvitamise probleem, vanglatsükkel, hariduse puudumine, eraldatus ja enesetapud, loetleb ema.

Kodus on Niko oma toas ega lähe kuhugi. Ema kardab, et tõrjumisoht hakkab täituma.

Nüüd on ta pikemat aega kodus olnud ega ole väljas käinud. Sotsiaalseid kontakte pole, välja arvatud mängude kaudu, märgib ema.

Ema on enda sõnul saanud lastekaitsest vastuse, et võib ühendust võtta siis, kui enam ei jaksa. Siis saaks Niko asutusse panna.

Seda aga ema ei taha. Ta mõtiskleb noorte elu üle asutustes. Ta mõtleb narkootikumidele ja kuritegevusele, mida Niko juba näib imetlevat.

Mu enda emal on ADHD. See avastati aga alles täiskasvanuna. Keskkoolis märgiti, et tal on käitumishäire. Kahjuks kuulete sageli, et seda nime kasutatakse endiselt nepsy-laste kohta. Siis polnud nende asjade kohta teavet. Nüüd on info, aga see on ka kõik, selgitab ema.

Septembris osales ema kohtumisel Niko õpetaja, eripedagoogi, koolidirektori, kahe psühhiaatriaõe ja haiglakooli esindajatega.

Ema sõnul on Nikot koolis püütud aidata, kasutades kuulmiskaitseid ja kõrvaklappe, lühendatud koolipäeva ning võimalusi üksi ilma segajateta ülesandeid teha. Need on siiski lihtsalt plaastrid, leiab ema. Neist üksi ei piisa.

Ema sõnul vajaks Niko psühhiaatrilist tuge. See on esmane. Praegu peab ta seda koolist tähtsamaks.

Ta kordab sama lauset mitu korda: abi saamiseks peaks olukord olema väga tõsine. Ja isegi kui sa saad psühhiaatrilist abi, ei garanteeri see abi saamist.

Ma tean, et paljudes teistes peredes käib sama raske võitlus oma lapse pärast, räägib ema. Võib-olla alles viimase kuu jooksul on meie olukord veidi edenenud. Enne seda ei mõistetud olukorra tõsidust.

Ema tunneb, et parim variant selles olukorras oleks haiglakool. Seal saaks Niko õige õpikeskkonna ja abi taastusravis. Kui ta saaks haiglakooli, oleks veel võimalus, et ta paraneb.

Aga: Nad ütlevad, et praegu on samas või veelgi hullemas olukorras palju lapsi ja haiglakoolis on ainult paar kohta.

Ema sõnul ilmus Niko näole naeratus, kui ta kuulis haiglakooli võimalikkusest. Õhtul, kui ema Niko mõtteid uuesti küsis, tundus perspektiiv taas nutune. Ta ütles, et see on hea asi, aga ma ei pääse sinna nagunii, märgib ema.

Vaata ka:

minuaeg.com uudised

NB! Internetis müüdavad isetehtud sõidukite numbrimärgid on ebaseaduslikud

Transpordiametini on üha enam jõudnud infot liikluses olevatest sõidukitest, millel kasutatakse keelatud numbrimärke. Samuti on

minuaeg.com uudised

Tiibeti toetusrühm külastab ametlikul visiidil dalai-laamat

Riigikogu Tiibeti toetusühma delegatsioon kohtub Indias Dharhamsalas dalai-laama Tenzin Gyatso, Tiibeti eksiilvalitsuse ning tiibetlaste pagulaskogukonnaga. 

error: Sisu on kaitstud!