„Kui oleks avalik hääletamine, siis mul oleks selline tunne, et ta valitaks ära, sest siis tuleks see vajalik 68 häält kokku ja rohkemgi. Aga salajase hääletamise puhul on seda keerulisem öelda. Oletame, et Reformierakond ja Keskerakond on nii tugevad, et neilt tuleb 59 häält ja oletame, et Isamaa ja sotsid lähevad enamvähem täpselt pooleks, siis peaks see 68 häält kokku küll tulema, aga need on kõik pelgalt oletused,“ arutles Toomla.

„Loomulikult tahaks, et president Riigikogus ära valitakse. Küsimus pole ainult Karises, vaid üldisemalt selles, et Riigikogu on esimene institutsioon, mis presidenti valib ja oleks hea, kui ta mõnikord suudaks ka tulemuseni jõuda. Seni on see juhtunud ainult ühel korral, 10 aastat tagasi.“

Otsevalimised eeldaksid presidendi võimu suurendamist

Toomla ei poolda enda sõnul plaani, mille kohaselt võiks presidenti edaspidi valida otsevalimiste teel.

„Mina ei suhtu sellesse ettepanekusse kuigi hästi. Kui presidendi volitused jäävad selliseks, nagu nad praegu on, siis oleks see erakondade ja kandidaatide ressursi ja aja tohutu raiskamine. Igasugused valimised on ju lubamised ja kui presidendikandidaat sisuliselt midagi lubada ei saa, siis muutuvad need kampaaniad kandidaatide endi jaoks üsna tüütuks,“ oli Toomla veendunud.

„Olen jälginud seda protsessi 20 aastat tagasi aastal 2001, kui kandidaadid olidki väga aktiivsed ja tegid kõvasti kampaaniat. Pärast kurtsid nad kõik, et oli ikkagi päris tüütu. Inimesed tahavad kuulda mingeid lubadusi. „Ole hea mees, ütle, kuidas sa teeksid mingid asjad teistmoodi?“. Kui kandidaat ei saa seda ütelda, vaid peab vastama, et „see ei ole paraku minu pädevuses“, siis on see asi natukene vildakas,“ märkis politoloog.

Kui otsevalimiste praegused toetajad põrkuksid kokku reaalsete otsevalimistega, siis muutuks nende meelsus Toomla hinnangul palju skeptilisemaks.

„Teine variant, kuidas otsevalimistest võiks kasu olla, oleks suurendada presidendi võimutäiust, et tal oleks midagi rahvale öelda ja et ta võiks lubada rahvale mingeid muutusi. Võimalus on ühendada ka presidendi ja peaministri roll, nagu see on USAs. Keegi ei ütle, et Ühendriigid pole sellega hakkama saanud. Las olla meil siis president, kes on ka valitsuse juht. Siis oleks otsevalimistel ka mingi mõte.“

Politoloog Tõnis Saarts peab presidendi otsevalimist küll võimalikuks, aga enda sõnul ei näe ta sellest kuigi suurt positiivset muutust esile tõusmas. „Ma ei näe, kuidas see oluliselt Eesti demokraatia kvaliteeti kasvataks. Pigem tekib lisariske ja pingekohti, millega me seni arvestama pole pidanud,“ lausus ta.