Arstide algatusel valmib regulatsioon, mis annab inimestele võimaluse kirja panna, kui kaugele võivad meedikud ta ravimisel minna. Lisaks elulõputestamendi tegemisele on kõne all ka see, et inimene saaks ise määrata, kes tema asemel võiks otsuse langetada.
Paar aastat tagasi läbi viidud uuringust selgus, et otsusevõimetu patsiendi puhul eelistavad Eesti inimesed, et ravi üle otsustaks patsiendi enda poolt varem määratud inimene. Nüüd on asendusotsustuse regulatsiooni loomine tohtrite poolt kokku kutsutud töörühmas kõne all.
“Üldjuhul see kehtib sellises olukorras, kus meil ei ole teada inimese enda tahe. Kas siis tegemist on asendusotsustamisega klassikalises mõttes sellises situatsioonis, kus tuleb teha raviotsuseid olukorras, kus inimene ise on otsustusvõimetus seisundis,” rääkis sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Silja Elunurm.
Esmapilgul lihtsana tunduv lahendus paneb aga Elunurme sõnul selle ülesande saanu emotsionaalselt raskesse seisu, sest ta peab kellegi teise eest võtma vastu rasked otsused.
“Kõige mõistlikum on liikuda edasi patsiendi tuleviku tahteavalduse regulatsiooni loomisega, kus inimesed saaksid mõistlikult kirja panna, mis on nende konkreetsed soovid elu lõpuks ja sellisel juhul lähtutakse lõpuks juba inimese enda tahteavaldusest,” ütles Elunurm.
Kui inimese tahe on kirja pandud, siis Elunurme sõnul võiks asendusotsustaja roll kõne alla tulla vaid juhul, kui tahteavaldus ei kata mingeid väga erilisi juhtumeid, Elunurme sõnul ei hakka elulõpu testamendi tegemine kindlasti olema ühe linnukese tegemisega digiloos.
“Seda tahet protokollitakse koos arstiga ehk ikkagi läbides reaalselt nõustamise, saades aru, mis on teatud otsuse õiguslikud, aga ka meditsiinilised tagajärjed kui sa ühte või teistpidi otsustad,” rääkis Elunurm.
Praegu on digiloos võimalik teha märge vereülekandest loobumise, oma keha annetamise kohta õppetööks ja registreerida end elundidoonoriks.
Tartu ülikooli meditsiinieetika õppejõud Aime Keisi sõnul oleks hea oma otsusest kindlasti ka lähedastele rääkida.
“Esineb ikkagi juhtumeid, kus ka inimene on oma tahte avaldanud näiteks digiloos, aga sugulaste jaoks tuleb see üllatusena. Võib tekkida vaidlusi, küsimusi, kas see on ikka olnud tal vaba tahe,” selgitas Keis.
Meedikud sellistel puhkudel lähedastega vaidlema ei hakka ning elundidoonorlusest loobutakse.
Keisi hinnangul oleks elutestamenti kirja pandud soov ka elundidoonorluse puhul arstide jaoks kindlam tahteavaldus kui digiloos tehtud märge. Meedikute kokku kutsutud töörühm loodab elulõputestamendi ja asendusotsustuse regulatsiooni paika saada uue aasta alguses.
Allikas. Err.ee
