Friday , 22 November 2024
Erakorralised uudised
fire and water gb073f2eaa 640

Vägivallatsejaid ei ole lihtne ära tunda

“Leidub neid, kel on kodus muldpõrand, ja teisi, kes sõidavad Porschedega, võimatu on eristada, milline inimene rohkem vägivallatsema kipub,” tõdes vägivallast loobumise spetsialist Heldi McCaskill. “Vägivald vohab kogu Eesti ühiskonnas.” Kui vahepeal hakkas perevägivald vähenema, siis koroonaaegne sunnitud kojujäämine andis sellele taas hoogu juurde. Kannatajatele terendab järgmisest aastast lootusekiir neile jagatava häirenupu näol.

Perevägivallal on eri vorme. Politsei juhtivkorrakaitseametniku Kati Arumäe sõnul levib viimastel aastatel üha rohkem ahistav jälitamine, sest paarid ei oska lahku minna. “Näiteks otsustas naine mehe juurest lahkuda, aga mees ei suutnud sellega leppida: ta jälitas naist pidevalt kodu juures ja helistas võõrastelt numbritelt, kuigi naine ei soovinud temaga enam tegemist teha,” rääkis Arumäe. “Mees tahtis rääkida, aga naine keeldus, mispeale mees muutus agressiivseks, võttis noa ja hakkas sellega vehkima. Kui naine politseisse helistas, mees küll põgenes, kuid helistas mitmeid kordi uuesti, ja seda koguni ajal, mil naine veel politseiga rääkis.”

Teise sagedase näite raames tülitab naist pidevalt endine abikaasa, kellega lahutati abielu eelmise aasta lõpus. “Mees ronib vahel rõdule ja vaatab naist,” selgitas Arumäe. “Kuigi füüsiliselt ei ole mees midagi teinud, on tema käitumine naisele vaimselt hävitav. Eelmisel aastal oli ka juhtum, kus politseil varasemaid teateid vägivallast ei olnud, kuid joobes mees tappis oma naise – käsil oli lahutus, mille tulemusena mees pidi järgmisel päeval välja kolima, ja sellega ta ei leppinud.”

Sotsiaalkindlustusameti vägivallast loobumisest toetamise teenuse juhi Heldi McCaskilli sõnul on võimatu eristada, milline inimene rohkem vägivallatsema kipub. “Leidub neid, kel on kodus muldpõrand, ja teisi, kes sõidavad Porschedega,” tõi McCaskill välja. “Vägivald vohab kogu Eesti ühiskonnas.”
Vägivallani viivad mitmete tegurite koosmõju ja eri riskide kombinatsioon, mitte ainuüksi alkohol, uimastid ega raske majanduslik olukord, kinnitas siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Kadri-Ann Lee. “Loevad kogemused, mis agressoril endal vägivallaga on – kas ta on lapseeas vägivalda pealt näinud, seda ise kogenud, milline suhtumine on olnud kiusamisse koolis ning palju on räägitud vägivallast peres. Ühiskondlikud hoiakud tulevad kaasa kodunt. Palju sõltub ka hoiakutest, suhtumisest ja arusaamisest, mis üldse on vägivald.”

Vägivallatsejad enamasti mehed

Vägivallatsejateks on reeglina mehed ning vägivalla all kannatavad ohvrid peamiselt naised. Eelmisel aastal olid 81% vägivalla ohvritest naised ja 88% toimepanijatest mehed. “Kõikidest vägivallajuhtumitest 68% ehk enamiku oli toime pandud praegune või endine abikaasa või elukaaslane,” selgitas Lee.

Iga kolmanda juhtumi juures on laps, kes näeb vägivallatsemist pealt või on ise ohver. Kati Arumäe meenutas juhtumeid, mil politseisse helistab näiteks teismeline poiss ja kurdab, et isa on joobes ja ähvardab ema, kellele ta ka kallale läks. “Ainuüksi vägivalla nägemine mõjub lapse ajule ja tema arengule väga kahjustavalt,” lisas Lee.

Lee tõi näite perekonnast, kus kasvas ka laps, mehele aga meeldis juba kooselu algusest pidev võimu- ja kontrollimäng. “Manipulatsioon, isolatsioon ja alavääristamine viisid ühel hetkel selleni, et naine hakkas alkoholi tarvitama ja temast sai tugev sõltlane,” rääkis ta. “Mees ise alkoholi ei tarvitanud, küll aga rakendas ta naise suhtes tugevat füüsilist vägivalda, vigastades naist sealjuures alati sellistel viisidel – näiteks toppis näppe kurku –, mis ei jätaks jälgi. Kuna naine oli neis olukordades oma alkoholitarvitamise tõttu ebaadekvaatne, siis abi küsimiseni ta ei jõudnud, see juhtum ei sattunud kunagi politsei vaatevälja. Naine arvas 20 aastat, et ta on ise süüdi, ja et süü- ja häbitunnet vähendada, hakkas ta alkoholi tarvitama, kuni suri alkoholimürgistusse.”

Arumäe lisas, et sagedased on vägivallatsemised ka oma eakate vanemate kallal. “Näiteks helistab eakas ema, et tema täisealine joobes poeg laamendab, ning kuigi kallale ei ole veel tulnud, on ta ema suhtes verbaalselt agressiivne, provotseerib ja ähvardab,” kirjeldas ta. Lapsed väärkohtlevad oma eakaid vanemaid füüsiliselt, võtavad neilt pensioni ära või kirjutavad nende kinnisvara enda nimele.

Põhjusteks alkohol ja koroona

Lee ütles, et kuigi vaimse vägivalla puhul vigastusi otseselt tuvastada ei saa, suhtutakse ka sellesse väga tõsiselt: “Politsei on saanud väljaõpet – nad teavad hästi, mis on vaimne vägivald ja kuidas seda ära tunda. Abita ei jää ohver ka siis kui tal füüsilisi vigastusi ei ole.”

Et lähisuhtevägivalda, k.a vaimset terrorit ei peeta enam pelgalt pere siseasjaks, kinnitas ka Arumäe. “Kakskümmend aastat tagasi, kui patrullis sõitsin ja käisime väljakutse peale kodudes, siis midagi suurt teha ei olnud,” meenutas ta.

“Väiksema kehalise vigastuse puhul pidi ohver erasüüdistuse esitama, probleemi ei teadvustanud politsei ega ühiskond, paragrahvi ei olnud, kuhugi abi saama suunata ei saanud. Nüüd läheb patrull igal juhul kohale ja häirekeskus ei tühista kutset isegi siis, kui helistaja ütleb, et kõik on korras. Et politsei kutsuda, ei pea kannatanul selleks olema tõendeid. Politseil ei ole vahet, mis vägivald on toime pandud – me reageerime igale vägivallateole, olgu teatajaks kannatanu ise, lähedased või naabrid. Hindame riske ja abivajadust ning kaasame teisi osapooli nagu Ohvriabi või kohalike omavalitsuste lastekaitse.”

Alles viimasel kümnendil oleme kuulnud inimesi jõuliselt ütlemas, et perevägivald ei ole peresisene asi ja sellesse tuleb sekkuda. Lee sõnul kohtab meil kohati väga kergekäelist suhtumist vägivallatsemisse: “Teame uuringutest, et võrreldes Põhjamaadega on Eestis näha liialt soosivat hoiakut vägivalla suhtes – ja seetõttu esinebki vägivalda palju. Seetõttu on väga oluline kujundada inimeste hoiakut vägivalla suhtes.”

Rasked vaimse vägivalla juhud

Enamik ohvritest, kes kannatavad füüsilise või seksuaalse vägivalla all, on Lee sõnul pidanud ühtlasi taluma emotsionaalset vägivalda. “Suur osa politsei väljakutseid ongi tegelikult seotud vaimse vägivallaga, millel on väga raskeid vorme,” selgitas Lee. “Kui kannatanud oma kogemustest räägivad, rõhutavad nad, et kõige raskem on taluda isolatsiooni, manipulatsiooni, alavääristamist, süüdistamist ja kontrolli.”

Politseil on teada ka lugusid, kus inimene on enne olnud kannatanu rollis, kuid mingist hetkest muutub ise vägivallatsejaks. Juhtub aga ka vastupidi. “Kui lähisuhtes kord on vägivallani juba jõutud, läheb see pigem hullemaks,” nentis Arumäe.

Perevägivalla tõttu hukkus 2020. aastal 16 inimest. Kui vahepeal perevägivald vähenes – 9122 teatelt 2017. aastal 8428 teatele 2018. aastal –, siis inimesi koju lõksu surunud koroona tõi taas vägivalla tõusu. Juba üheksa kuuga laekus politseile 8948 perevägivalla teadet. Koroonapiirangute ajal tegid paljud ühel ajal kodus tööd ja koolitasid lapsi.
Eesti on perevägivallaga Euroopa tipus. “2020. aastal võis täheldada raskete perevägivallajuhtumite kasvu,” tõi ka Lee välja. “Lähisuhtevägivalla raskete kuritegude ja hukkunute arvu sagenemist võib seostada rohkema alkoholi tarvitamise ja olmekonfliktide kasvuga. Kindlasti on selles oma mõju ka koroonapandeemial.”

Kui tänavune aasta tõi lõdvemad koroonaolud, avaldus see kohe ka perevägivalla statistikas. Praeguse seisuga on õnneks lähisuhte vägivalla tagajärjel hukkunud vaid kolm inimest.

Alkohol ja uimastid

Vägivallaga võitlemisel ei saa Heldi McCaskilli kinnitusel toetada ainult ohvreid, tegeleda tuleb ka vägivalla toimepanijaga. “Ei piisa sellest, et tuua ohver ära vägivaldsest keskkonnast, sest väga tihti on neil agressoriga ühised lapsed ja suhtlus jätkub, või leiab vägivallatseja teise suhte ja kordab seal samu mustreid,” lausus ta. “Niisiis on vaja midagi enamat kui esmaabiplaastri pealepanek.”

Vägivallast loobumise teenuse esimesest aastast joonistusid välja sagedasemad tegurid, mis vägivaldsetes lugudes figureerisid. “Tõsi küll, 80% teenusele pöördujatest olid mehed ning tavapäraselt oli kasutusel füüsiline vägivald, kuid väga palju tuli ette ka vaimset vägivalda,” märkis McCaskill. “Tüüpilisemaks faktoriks osutus alkohol, kuid üksjagu kohtas ka uimastite mõju.”

Kuna vägivallast loobumise teenus on üle-eestiline, tõusis esile teatud piirkondade suur murekoht: tööpuudus. “On inimesi, kelle kuusissetulek paarisuhte peale on 300 eurot kuus,” nentis McCaskill. “Töötunnid on pikad, töökoormus suur ning ülemustel suured ootused, mida ei suudeta täita.”

Vägivallast loobumise teenuse vanimad kliendid on üle 80-aastased, kes ei saa oma emotsioonidega hakkama meeletu kurnatuse tõttu oma kaasasid hooldades, tõdes McCaskill. “Pingelised olukorrad tekkisid veel sotsiaalselt ja majanduslikult keerukates piirkondades (Lasnamäe, Mustamäe ja Maardu) kitsastel pindadel mitmekesi koos elades,” lausus ta. “Ka osutusid vägivalla teguriteks eri hoiakud soorollide osas, ootused suhetele ning vanemlikud oskused. Leidus vanemaid, kes kasutavad vägivalda oma laste peal, õigustades seda kui distsipliini ja ennast austama õpetamise vahendit.”

Abi juba järgmisel aastal

Järgmistel aastatel on riigil perevägivalla vastu plaanis terve hulk edasiminekuid. Töös on vägivalla ohvritele jagatava häirenupu arendamine, millega tehti algust juba enne koroonapandeemiat.

Sarnane nupp on olemas Rootsis ja Šotimaal, tegelikult pea kõikides arenenud riikides. Häirenupu saamise üheks sihtrühmaks on inimesed, kes on oma vägivaldsest paarilisest lahku läinud ja ei ela enam koos. Uuringud ja praktika näitavad, et kõige kõrgem risk elule ja tervisele tekibki sel ajal, kui kannatanu otsustab vägivaldsest suhtest lahkuda.
Seoses koroonapandeemiaga on mõned arendused küll edasi lükkunud, kuid 2022. aastal saavad esimesed abivajajad oma häirenupu kätte. “Kui signaal jõuab häirekeskusse, saadetakse patrull automaatselt välja,” kirjeldas Lee. “Päästekorraldaja saab ka kuulata, mis sündmuskohal toimub, tegemist on ühepoolse häälsidega.”

Viimastel aastatel on arenenud ka spetsialistide koolitamine, töö vägivalla toimepanijatega, üleriigiliste andmete seiramine ja analüüsimine ning kannatanute taastumise ja turvalisuse toetamine. “2018. aasta lõpus moodustati riiklik ekspertrühm,” selgitas Lee. “Tegutsetakse ühiselt, et alati viidaks minema kodunt vägivaldne pool, et vägivalla toimepanijad saaks esimest nõustamist juba arestimajades.”

Kust saab perevägivalla all kannataja abi?

• Ohvriabi tasuta kriisitelefon 116 006 on ööpäev läbi avatud, võib pöörduda ka anonüümselt. Abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles.
• Veebinõustamine www.palunabi.ee ööpäev läbi eesti, vene ja inglise keeles.
• Tugitelefon 1492 on ööpäev läbi tegutsev tasuta lühinumber naistele, kes on kogenud füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda.
• Vägivallast loobumise tasuta tugiliinile 660 6077 saavad helistada nii vägivallast loobujad, nende lähedased kui ka vägivallatsejatega kokku puutuvad spetsialistid. Kõnedele vastatakse tööpäeviti kl 10-16, abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles. Pöördudes saab jääda anonüümseks, kuid kui kõne käigus selgub hädaohuolukord, edastab nõustaja info numbrile 112.
• Nõu saab küsida ka e-posti teel tugiliin@sotsiaalkindlustusamet.ee.
• MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu, tel 526 4697 ja 5396 9834 (24 tundi), www.naisteabi.ee, e-post tallinn@naisteabi.ee
• Eesti naiste varjupaikade liidu Tallinna naiste tugikeskus, tel 5757 0911, www.naisteliin.ee, e-post tallinnanaistetugi@gmail.com
• Seksuaalvägivalla kriisiabikeskus: Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku erakorraline vastuvõtt Sõle 23, tel. 5342 4724 https://www.synnitusmaja.ee/osakonnad/naise-tervis/abi-seksuaalvagivalla-korral/
• Hingehoiutelefon 116123 ootab helistama kõiki inimesi sõltumata religioonist ja maailmavaatest, et saada tuge haigustest, õnnetustest või elusituatsioonist põhjustatud psüühilise kriisi leevendamiseks ja turvatunde loomiseks.

Oleme ka ohvritele mõeldud häirenupust huvitatud Abilinnapea Betina Beškina

Tallinnas on häirenupp praegu eakatele ning puuetega inimestele, kuid perevägivalla juhtumiteks seda veel kasutusel ei ole.
Lähtuvalt teiste riikide kogemusest võib see lähisuhtevägivalla juhtumite puhul samuti efektiivne praktika olla. Kindlasti tuleb enne häirenupu kasutusele võtmist hoolikalt läbi kaaluda selle plussid ning ka võimalikud riskid ja nende maandamine, nagu näiteks, et ohver ei satuks veelgi suuremasse vägivallaohtu.
Hea, et riik häirenupu rakendamist kaalub. Linn on andnud omalt poolt märku huvist olla selle teema riigi tasandi arengutesse kaasatud. Kui häirenupp osutub sobivaks, võiks seda rakendada ka Tallinnas.

Põhiline on peks ja ähvardamine

• 2019. aastal registreeriti 4119 perevägivallakuritegu, võrreldes 2018. aastaga 14% rohkem.
• 2020. aastal registreeriti 3987 perevägivallakuritegu, 2019. aastaga võrreldes 3% vähem. Kuritegudest moodustas suurima osa paarisuhtevägivald. Perevägivalla toimepanijatest ülekaalukas osa (88%) olid mehed, ohvriteks 81% juhtudest olid naised. Perevägivalla toimepanijatest 56% oli abikaasa või elukaaslane, 16% (kasu)isa või -ema ning 12% endine abikaasa või elukaaslane.
• Perevägivallaga seotud tapmisi (koos katsetega) oli 2020. aastal 14.
• Perevägivallakuritegudest moodustasid 2020. aastal valdava osa kehaline väärkohtlemine (84%) ja ähvardamine (11%). Seksuaalkuritegusid esines 3% juhtudest.
• Maakondadest registreeriti perevägivallakuritegusid 10 000 elaniku kohta kõige rohkem Ida-Virumaal (61), Valgamaal (39) ja Lääne-Virumaal (34), Tallinnas 30 juhtu ning Harjumaal (v.a Tallinn) 27.
• 2020. aastal registreeriti 225 ahistava jälitamise kuritegu, mille kasv oli 11%. Ahistava jälitamise kuritegudest oli 77% seotud perevägivallaga. Registreeriti 79 lähenemiskeelu rikkumise kuritegu.

Allikas Pealinn.ee

Vaata ka:

Isik

Politsei hoiatab võltsitud kontserdipiletite müüja eest

Politsei hoiatab noormehe eest, kes pakub erinevates sotsiaalmeedia keskkondades müügiks võltsituid kontserdipileteid. Mees pakub sotsiaalmeedia

euro

Viljandimaa mees kaotas netikelmidele väga suure summa raha

Lõuna prefektuuri ööpäevainfo Viljandimaa Arvutikelmus Politseisse pöördus mees, kellele helistas väidetav Elisa töötaja ja pakkus