Vaja on kohalolu, et saada teadlikuks looduse ilust, majesteetlikkusest, pühadusest. Oled sa kunagi kiiganud lõputusse tähistaevasse pilvitul ööl, lummatuna selle täielikust rahust ja käsitlematust ääretusest? Oled sa kuulanud, tegelikult ka kuulanud, mägioja vulinat metsas? Või musträsta laulu vaikse suveõhtu päikeseloojangul?
Et saada teadlikuks sellistest asjadest, peab mõistus olema vaikselt paigal. Sa pead hetkeks kõrvale heitma oma isiklike probleemide pagasi, mineviku ja tuleviku, nõnda nagu ka teadmised; sest vastasel juhul sa vaatad aga ei näe, kuulad aga ei kuule. Vajalik on sinu täielik kohalolu