Ära võta inimesi iseenesestmõistetavalt.
Kui sulle keegi meeldib, siis väljenda. Võta ühendust. Kirjuta. Helista. Mine lillede ja veiniga ukse taha.
Kui sa kedagi armastad (kasvõi ikka veel), siis ütle.
Maailmas pole kunagi liiga palju “Armastan sind!”. Isegi siis, kui elu on mänginud kätte kaardid, mil teine ei saa sulle samaga vastata, siis seda on ALATI hea kuulda. Ja vahel elu jagab uued kaardid.
Kui keegi on ilus, siis tee kompliment. Kõvahäälselt või kõrva sosistades.
Ära eelda, et inimesed teavad. Nad ei tea midagi. Neil on oma hirmud.
Kui keegi puges sulle hinge, siis ava end ning näita, kui olulise koha ta sinu sees on võtnud.
Kingi naeratusi.
Hoia silmsidet.
Puuduta nii, et su sõrmede ja peopesade all lõõmab tuli.
Näita, väljenda, RISKI, ütle.
Ava.
Ära oota, et teine tuleks või teeks midagi. Tee ise. Ole ise väekam. Need on ju sinu tunded, mõtted.
Ära lase inimestel sõrmede vahelt libiseda, sellepärast, et kardad või keegi on öelnud, et nii ei tohi.
Vähemalt proovi. Kirjuta enda lõpp, ära oota kellegi teise lõputut mittemidagit.
Julge olla sina ise. Julge väljendada, mis su sees päriselt on.
Olenemata sellest, kas oled naine või mees, noor või vana.
Sa oled piisav.
Su tunded on õiged.
Ja, kui sa teed seda sellepärast, et nii lihtsalt on, ilma ootusteta, siis sul pole ka midagi kaotada.
Ja tead mis, see on kaunis, kui sa saad teada, et keegi siin maailmas arvab, et sa oled i m e l i n e.
Sinu kinkida on see teadmine kellegi vereringesse, et
ta on i m e l i n e.
Auotr: Geity Veetõusme
