Kuigi liikumisharrastuse tase on Eestis viimastel aastatel kasvanud ja üha rohkem inimesi liigub ka regulaarselt, näitab värske uuring, et liikumissoovi ja tegeliku kehalise aktiivsuse vahel püsib endiselt märkimisväärne lõhe.
SA Liikumisharrastuse kompetentsikeskuse tellimusel ja Turu-uuringute ASi poolt 2025. aasta lõpus läbi viidud uuringus osales 1001 Eesti elanikku vanuses 15–69 aastat. Uuringust selgus, et mõne liikumisharrastusega tegeleb 84 protsenti elanikkonnast, mis on viis protsendipunkti enam kui aasta varem.
SA Liikumisharrastuse kompetentsikeskuse teadusjuhi Henek Tomsoni sõnul on hoolimata positiivsest trendist Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud liikumismiinimumini veel minna. Täiskasvanutele soovitatakse nädalas vähemalt 150 minutit mõõduka intensiivsusega või vähemalt 75 minutit tugeva intensiivsusega liikumist. Sellise koormuse ja regulaarsusega liigub praegu 46 protsenti vastanutest. Positiivne on aga see, et näitaja on järjepidevalt kasvanud: 2024. aastal vastas soovitustele 41 protsenti ning 2023. aastal 40 protsenti.
Iganädalaselt tegeleb liikumisharrastusega 60 protsenti elanikest ning 44 protsenti liigub rohkem kui korra nädalas. Samuti on suurenenud liikumisele kuluv aeg. Vähemalt viis tundi nädalas liigub 20 protsenti elanikest, samas kui kaks aastat tagasi oli vastav näitaja 14 protsenti.
Kõndimine on jätkuvalt kõige populaarsem liikumisviis ning üha enam eelistatakse treenida iseseisvalt. Kui 2024. aastal liikus omal käel 58 protsenti vastanutest, siis 2025. aastal oli see näitaja juba 62 protsenti. Rühma- või juhendatud treeningut peab oma peamiseks liikumisvormiks 12 protsenti elanikest. Uuring näitab samas, et treeneri juhendamisel või treeningrühmas liikujad on keskmiselt aktiivsemad kui need, kes treenivad üksi.
Uuring toob esile ka igapäevase füüsilise koormuse mõju liikumisharjumustele. Argitegevustest saab füüsilist koormust 94 protsenti elanikest ning 55 protsenti töötajatest kogeb täiendavat koormust tööülesannete täitmisel. Tööpäeva lõpus tekkiv väsimus on üks sagedasemaid põhjuseid, miks liikumisega regulaarselt ei tegeleta.
Teadusjuhi hinnangul mängib olulist rolli ka tööandjate tugi. Kuigi 62 protsenti töötajatest tunnetab, et tööandja soodustab liikumist, leiab enamik vastanutest, et suurem toetus aitaks neil olla kehaliselt aktiivsemad.
Liikumissoov on elanike seas endiselt kõrge. 62 protsenti vastanutest sooviks liikuda praegusest rohkem. Täiendava liikumise soov on suurim nende seas, kes juba liiguvad vähesel määral, ning väikseim nende hulgas, kes üldse ei liigu. Peamiste takistustena tuuakse välja väsimus, motivatsiooni ja huvi puudumine ning ajapuudus.
Üha enam kasutatakse ka tehnoloogilisi abivahendeid. Liikumisaktiivsust mõõtvaid seadmeid kasutab 58 protsenti vastanutest ning tehisintellektil põhinevaid rakendusi 7 protsenti.
Kodulähedaste liikumisvõimaluste kättesaadavus on paranenud. Matkarada või kergliiklustee asub kuni ühe kilomeetri kaugusel 57 protsendi elanike kodudest ning spordihall, jõusaal või ujula on kuni viie kilomeetri kaugusel 68 protsendil vastanutest. Kokku hindab 61 protsenti elanikest, et sobivad liikumisvõimalused on nende kodu lähedal olemas.
Uuring kinnitab ka liikumise positiivset mõju vaimsele ja füüsilisele tervisele. 84 protsenti vastanutest leiab, et regulaarne kehaline aktiivsus aitab hoida tervist tasakaalus, 77 protsenti ütleb, et liikumine vähendab stressi ja parandab töövõimet ning 76 protsenti tunneb end liikumispäevadel õnnelikuma ja rahulolevamana.
Tomsoni sõnul liigub eestimaalaste kehaline aktiivsus küll õiges suunas, kuid regulaarse liikumise edendamiseks on vaja senisest enam toetavaid keskkondi, suuremat teadlikkust ning paindlikke võimalusi nii töö- kui ka elukeskkonnas.
Loe teisi tervise teemasi SIIT
Täispika uuringuga saab tutvuda Liikumisharrastuse kompetentsikeskuse kodulehel https://liigume.ee/studies/eesti-elanike-liikumisharrastustega-tegelemine-2025/.
