Kui inimesele määratakse puuduv töövõime, kuid puude raskusastet ei tuvastata, jääb otsus sageli arusaamatuks. Kaks hinnangut, mis näivad rääkivat samast asjast, lähtuvad tegelikult erinevatest eesmärkidest ja kriteeriumidest. Miks need teed alati kokku ei vii, selgitab ekspertiisitalituse juhataja Kalev Härk.
Puuduv töövõime ja puude raskusaste on kaks erinevat mõistet, mille vahele ei saa tõmmata võrdusmärki. Töövõime hindamine hindab inimese suutlikkust konkureerida tööjõuturul, samas kui puude raskusastme tuvastamine tema võimet tulla toime igapäevaste põhitegevustega (nt söömine, riietumine, liikumine, hügieenitoimingud, suhtlemine). Töötamine ja töökeskkond eeldavad inimeselt üldjuhul suuremaid füüsilisi ja vaimseid pingutusi, kui läheb vaja igapäevaelus hakkama saamiseks, mistõttu on ka hindamise aluseks olevad lävendid erinevad.
Töövõime puudumise ulatust hinnatakse kaheastmeliselt (osaline või puuduv töövõime), puude raskusastet tuvastatakse kolmel astmel (keskmine, raske, sügav).
Selgitan peamisi põhjusi, miks ei pruugi puuduv töövõime tähendada tuvastatud puude raskusastet.
Erinev hindamismetoodika
Töövõime hindamisel võib teatud diagnoos (nt mõõdukas vaimne alaareng või spetsiifiline ravi, nagu dialüüs) anda automaatselt puuduva töövõime. Puude raskusastme tuvastamisel hinnatakse aga iga juhtumit individuaalselt – kui inimene suudab diagnoosist hoolimata kodus iseseisvalt hakkama saada, siis puude raskusastet alati pruugi ei tuvastada. Kuigi nii töövõime hindamises kui puude raskusastme tuvastamisel vaadatakse üldjoontes samu võtmetegevusi, on õigusaktides erinevalt sätestatud, kuidas nende alusel tekib hinnang töövõime ulatusele ja puude raskusastmele.
Psüühikahäirete käsitlus
Töövõime hindamine tugineb muu hulgas inimese subjektiivsele enesehinnangule (nt vähene vaimne energia), samas kui puude raskusastme tuvastamine tugineb objektiivsetel terviseandmetel ja ainuüksi meeleoluhäire või tahtepuudus ei ole piisav alus puude raskusastme tuvastamiseks.
Ravi eiramine ja sõltuvushäired
Puude raskusastme tuvastamisel lähtutakse põhimõttest, et üldjuhul tuvastatakse puue, kui piirangud püsivad vaatamata asjakohasele ravile. Kui terviseprobleem on tingitud eluviisist või ravist hoidumisest (nt alkoholism, toitumissoovituste eiramine), võib töövõime hindamisel küll määrata töövõimekao, kuid üksnes selle alusel puude raskusastet ei tuvastata.
Piirangute kestuse arvestamine
Puude tuvastamise eelduseks on püsiv piirang (kestusega üle 6 kuu). Töövõime hindamisel võib aga anda töövõimekao ka lühiajaliste, tsükliliste ägenemiste korral (nt seljavalud).
Kokkuvõtteks on puude raskusastme tuvastamine rangem ja keskendub püsivale toimetulekule igapäevaelu põhitoimingutes, samas kui töövõime hindamine on paindlikum ning arvestab laiemalt takistusi töökeskkonnas. Samas leiab sotsiaalkindlustusamet, et praegune süsteem, kus töövõimet ja puude raskusastet hindavad eri asutused, ei ole inimestele arusaadav ja vajaks ümberkorraldamist. Puude raskusastme tuvastamine töövõime hindamise otsuse ja eksperdiarvamuse alusel on taotlejatele raskesti mõistetav ja võib kaasa tuua ka näiliselt ebaloogilisi tulemusi.
Sotsiaalministeerium on algatanud täisealiste puude raskusastme tuvastamise süsteemi ümberkorraldamise analüüsi ning loodetavasti võimaldab see tulevikus kujundada selgema ja mõistlikuma lahenduse.
Loe teisi tervise teemasi SIIT
