Kogemus
Inimesele, kes püüab vabaneda sõltuvusest, loeb iga väike samm või muutus. Sotsiaaltöötaja saab leida parimad toetamisvõimalused ning julgustada ja motiveerida inimest sellel teekonnal. Töötamine sõltuvushäirete keskuse meeskonnas on andnud palju häid kogemusi, mida tahaksin jagada.
Tartu ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku sotsiaaltöötaja
Inimeste kuulamine ja probleemidele lahenduste otsimine on meeldinud mulle juba lapsepõlvest ja meeldib siiani. Aastal 2007 läksin tööle Tartu vanglasse, kus tuli kokku puutuda sotsiaalvaldkonna erinevate küsimustega ja sügisel õppisin juba sotsiaaltööd. Lühikest aega töötasin Tartu varjupaigaas sotsiaaltöötajana. Aastast 2018 olen Tartu ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliinikus sotsiaaltöötaja, kus suur osa minu tööst on sõltuvushäirega patsientide toetamine nende raviteekonnal. Ka varasemad töö- ja eraelukogemused on olnud seotud sõltuvuse probleemidega ja kõik see on süvendanud minu huvi ning soovi leida parimaid toetamisvõimalusi nendele inimestele. Soovides ennast täiendada, jätkasin õpinguid ja 2022. aastal omandasin Tallinna ülikoolis magistrikraadi sotsiaaltöös.
Inimese eluvaldkonnad on omavahel seotud
Sõltuvusprobleemidega peab tegelema süsteemselt, mitte süüdlast otsides. Töötame sõltuvushäirete keskuses kõik koos, püüdes mõista, millist tühja kohta patsiendi elus sõltuvus täidab. Püsivad sotsiaalsed probleemid, mille lahendamisega ei tule inimene ise toime, võivad tekitada emotsionaalseid probleeme ja esile kutsuda destruktiivset käitumist, mis avaldab ebasoodsat mõju taastumisprotsessis. Väga sageli on osa muredest sotsiaalsed ja patsient suunatakse minu vastuvõtule.
Muutuse esilekutsumiseks tuleb käsitleda inimest kui tervikut, kõiki tema eluvaldkondi. Ei ole imevõimet või -ravimit, olulisemad on mõistmine ja märkamine, et ära tunda sekkumist vajavad kohad. Tähtis on patsiendi tahe ja jõud. Paraku on inimestel erinevad toimetuleku- ja kohanemisoskused. Me kõik tuleme perekonnast, selle „seljakotiga“, mis seal kokku pakiti. Eluga mittetoimetulemine võib olla märk, et koti sisu ei ole olnud piisav. Kahjuks hakatakse kõike puuduvat asendama, ka sellega seoses tekkinud pingeid ja ärevust maandama alkoholi ning muude ainetega.
Sotsiaaltöötaja kui motiveerija ja juhtumikorraldaja
Kõige suurem osa minu tööst on kuulamine, mõistmine ja motiveerimine. Lähtun oma töös motiveeriva intervjueerimise põhimõtetest.
Inimesed, kes minu juurde jõuavad, ei ole kaua kellegagi oma muredest rääkinud. Nad ei kurda, pigem tunnevad süüd ja arvavad, et ei olegi paremat elu väärt. Igapäevased on lood vägivallast, vaesusest, kiusamisest, halbadest peresuhetest, aga ka kiirest edust, liiga pingelisest tööst, oskamatusest lõõgastuda ja sellest, kuidas on katsutud kõigega toime tulla ning lõpuks jõutud sõltuvusainete tarvitamiseni. Kuigi olen selliseid lugusid palju kuulnud, on alati midagi, mis paneb kurvastama, vahel imestama. Tekib küsimusi, kuidas küll sellised asjad on võimalikud. Vahel tulevad mõtted muutuse vajalikkusest ja võimalikud lahendused juba vestluse käigus patsiendil endal. Minul jääb üle ainult veidi suunata, anda võimaluste kohta infot, julgustada, motiveerida ja olla toeks asjaajamisel. Vajaduse korral vastuvõtud jätkuvad, saan patsienti suunata ja tegevuskava üle vaadata, panna paika edasised ülesanded, nt tööotsing, mõne spetsialisti nõustamine, patsiendi enda ajaplaneerimine, võlanõustamine, elamispinna leidmine, suhted lähedastega.
Muutust soovides tuleb käsitleda inimest kui tervikut, kõiki tema eluvaldkondi.
Juhtumikorraldus on minu töös igapäevane, teen koostööd paljude asutuste ja nende töötajatega. On inimesi, kellel ei ole midagi, ainult need riided, mis seljas. Puuduvad dokumendid, elukoht, isiklikud asjad, kaotatud on suhted, side pere ja lähedastega. Aga nad jõudsid siia, meieni, see tähendab, et mingi motivatsioon on olemas. Alati kohe ei õnnestu, vahel ei õnnestugi, sest sõltuvus on laastanud tervise ja kujunenud hoiakud pugenud sügavale inimese sisse. Vahel tuleb ka meil lihtsalt „lahti lasta“ ja tõdeda, et kõiki ei saagi aidata. Tööd aitab teha teadmine, et oleme meeskonnana enda poolt kõik andnud.
Aastate jooksul olen tegelenud erinevate probleemidega, sh mured lastega, kuritegelik minevik, suhted pereliikmetega, majanduslik toimetulek, mured elamispinnaga, rahulolematus tööga või selle puudumine, rahulolematus oma välimusega, halvad sõbrad, kehvad suhted, huvitegevuse puudumine, oskamatus lõõgastuda, tervise oluline halvenemine, poolik haridustee, lapsepõlvetraumad, mittetoetav keskkond, puuduvad oskused, lahutus, lein, vägivald, haigused, vara jagamisega seotud tülid, võlad jm.
Kui patsiendi terviseseisund on väga halb ja töö tegemine raskendatud, täidame koos temaga töövõime hindamiseks taotluse. Juhtub sedagi, et andmete kogumise käigus hakkab inimene nutma ja imestab, mida ta oma tervisega on teinud. See paneb teda mõtlema ja pingutama, tegema elus muudatusi.
Kõige suurem osa minu tööst on kuulamine, mõistmine ja motiveerimine.
Tunnen, et olen nagu teejuht erinevate tugiteenuste rägastikus, püüdes tagada patsiendile vajalikku toe, et toimuks taastumine. See eeldab minult pidevat kursis olemist kordade, seaduste, osutatavate teenuste ja võimalustega. Kahjuks napib selleks aega. Ega ma jõuagi kõigega kursis olla ja nii kuulen vahel mõnest uuest huvitavast võimalusest hoopis patsientidelt endilt. Kindlasti võiks info paremini liikuda, et kujuneks ühine sotsiaal- ja tervisevaldkonna infoväli, kust vajaliku teabe saab kiiresti.
Oluline on hea koostöö kohalike omavalitsustega
Teeme tihedat koostööd kohalike omavalitsuste, teenuseid osutavate asutuste ja patsiendi soovil ka lähedastega. Pikki tunde telefonikõnesid, selgitamist, dokumentide vormistamist ja koos patsiendiga asjaajamist. Olen kõrval neil, kes iseseisvalt ei suuda oma asjadega tegeleda.
Vahel suunatakse just suuremates asutustes mitme ametniku juurde, kellest igaüks tegeleb oma töölõiguga. Väiksemates asutustes saab infot kompaktsemalt ja üldiselt oma valla inimesi tuntakse, koostöö on parem. Sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas ei ole ühtset digilahendust, kust saada info, mida on inimese heaks tehtud ning kavandatud, seetõttu olen kaasas, et info kaotsi ei läheks ja inimene abi saaks.
Ennetustöö peaks olema tõhusam ja esmatasandil nõustamine kättesaadavam.
Alati ei saagi kohalikust omavalitsusest abi, sest sobivad teenuseid ei osutata. Tihti jõuavad need patsiendid ringiga meie juurde tagasi samas seisus ja kõik algab otsast peale. Sõltuvushäirega inimese probleemide korral tuleb kahjuks ette ka halvustavat suhtumist ja käegalöömist. Selletõttu võib patsient mulle öelda, et tema ei lähe sotsiaalosakonda midagi küsima, sest sealt olevat öeldud, et midagi ta ei saa, ärgu joogu, siis saavat kõik korda. Siis pean ametnikele pikalt selgitama, miks see või teine teenus või mõni toetus on konkreetsele inimesele vajalik ja kuidas see toetaks ka sõltuvushäirega inimese ja tema perekonna toimetulekut. Koostöö kohalike omavalitsustega võiks olla oluliselt parem ja patsienti toetavam, kuid on ka häid kogemusi, kus oleme leidnud koos sobivad lahendused.
Osa patsiente käivad seni nõustamisel, kuniks on ise samm-sammult lahendanud probleemid ja pinged igapäevaelus vähenevad. Tunnustame ja kiidame alati ka väikeste edusammude korral, see annab jõudu edasi liikuda. Vahel on suureks abiks võrgustikuliikmed. Vajadusel arutame koos patsiendiga, kes võiksid tema võrgustikku kuuluda, talle toeks olla. Nendel, kellel on võrgustik olemas, on lihtsam ja vahel saadaksegi kokku ümarlauas. Ravimeeskonna liikmed ja tugivõrgustik kohtuvad selleks, et kõik osalised saaksid ühtmoodi aru patsiendi abistamise ja toetamise vajadusest ning koos kavandada edaspidiseid samme.
Sõltuvushäiretest tuleks rohkem rääkida
Pean väga oluliseks, et spetsialistide hulgas suureneks teadlikkus sõltuvushäirega inimeste toetamisest. Kurvaks teeb, et suur hulk sotsiaalvaldkonna ametnikke, kes peaksid inimesi toetama, ei mõista psüühikahäiretega, sh sõltuvushäirega inimest. Suheldakse n-ö ametnike keeles, antakse mõni ankeet kätte või suunatakse seda täitma arvutis, süvenemata, kas inimene suudab seda teha. Inimest ei mõisteta ja esineb sildistamist, mis kõik teeb keeruliseks sobivate teenuste leidmise. Juba see annab hea raviefekti, kui taastuja ravisüsteemis ja võrgustikus on rohkem inimesi, kes teda inimlikult kohtlevad, temasse lugupidavalt ning väärikalt suhtuvad.
Tagasilangused on taastumisteekonna üks osa, nendest õpitakse, tehakse järeldusi, õpitakse tundma oma nõrku külgi ja saadakse teadmised, kuidas nendega toime tulla. Paraku tuleb ikka veel ette selliseid hinnanguid, nagu „mõttetu inimene, jälle joob, tema peale ei ole mõtet vahendeid raisata“. Need on hetked, kui tajun, et ühiskond vajaks rohkem infot sõltuvuste ja sõltuvushäirega inimese toetamise kohta. Sõltuvusega kimpus inimesed on ka kellegi emad, isad, pojad ja tütred, neid ei saa lihtsalt kõrvale lükata. See, kui meie neisse usume, neid mõistame, tõstab ka nende endi usku ja jõudu, soovi elada kainelt.
Vahel olen mõelnud, et istuks tooliga alkoholileti juurde ja jagaks seal infot nendele noortele, kes alkoholi ostavad.
Tihti ei paista sõltuvushäirega inimese taastumisvajadus kõrvalseisjale välja. Meie osakonna arst ütleb ikka, et kui jalaluu murtakse, siis pannakse jalg kipsi ja kõik näevad, et inimene ei suuda veel tööle ja igapäevaellu täisvõimsusega naasta. Meil võiks ka olla võimalus patsiendi pea kinni siduda, et kõik mõistaksid, näeksid tema taastumisvajadust. Naastes argipäeva pärast ravi, mille ajal kõik on olnud toetavad ja mõistavad, on raske muutustega elus iseseisvalt toime tulla, tekivad pinged ja probleemid. Tihti ei suudeta äsja õpitud toimetulekuoskusi veel kasutada, sest selles väga ärevas olukorras on väga raske analüüsida, et „oot, oot, mis see psühholoog mulle rääkis või mida teraapiates soovitati“. Siin oleks suureks abiks toetav, mõistev inimene, kellega saaks rääkida, kes kuulaks. Just sellist tuge paljudel võtta ei ole ja nii pöördutakse sageli tagasi ainete tarvitamise juurde. Nendele, kellel ei ole olnud ega ole veel õnnestunud toetavat võrgustikku kujundada, olen pakkunud võimalust jätkata koostööd minuga, kuni leiame sobiva tugiisiku, kogemusnõustaja või sotsiaaltöötaja.
Mõned probleemid on väga keerulised, näiteks laste hooldusõiguse küsimused. Minu patsiendid on väga haavatavad, kaua süütunde ja häbiga elades on lastud endale palju ülekohut teha. Nad ei julge kuskile minna midagi küsima, ei suuda enda eest seista, kuigi tunnevad, et neile on ülekohut tehtud. Pika koostöö käigus olen saavutanud patsiendi usalduse, olen see, kelle poole alati pöördutakse, olenemata probleemist. Mul on väga raske öelda, et see ei ole minu töö või mul pole aega.Kriisikaardi ja kriisiplaani koostamine annab patsiendile kindlustunde.
Kriisikaardi ja kriisiplaani koostamine annab patsiendile kindlustunde.
Hea koostöö ravimeeskonna liikmetega teeb minu töö meeldivaks ja tulemusrikkaks. Saan alati vajadusel arutada ja olen ka ise valmis igal võimalusel nõu andma, selgitama. Meie tööle aitavad kaasa iganädalased meeskonna koosolekud, kus arutatakse patsiendi toetamise võimalusi, samuti kõike osakonna tööga seotut. Raskemate patsiendilugude korral on suureks toeks supervisioon.
Kindlustunde ja toe pakkumiseks on erinevad meetodid
Haigla sotsiaaltöötajana olen läbinud erinevaid koolitusi ja omandanud uusi oskusi, mis kõik on mulle suureks kasuks tulnud.
Esimese kriisikaardi ja kriisiplaani tegin koos patsiendiga 2022. aasta juunis, sealt edasi olen neid palju koostanud. Need on pikad vestlused varasematest toimetulekuoskustest ja ka uutest, juurdeõpitutest. Kriisiplaani paneme kirja, kuidas patsient ise võimalikke kriisiolukordi ära tunneb, neid vältida saab ja neis toime tuleb, seal on ka kirjas toetav võrgustik ning kontaktid, kelle poole saab vajaduse korral pöörduda nii patsient kui ka appi tulnud inimene. Patsientide sõnul annavad kriisikaart ja kriisiplaan kindlustunde ning julguse püüda ise toime tulla, teadmise, et nad ei ole üksi. Kriisikaarte, kriisiplaane teen kõigile psühhiaatriakliiniku patsientidele, kellele see taastumisel abiks võiks olla.
Tunnustame ja kiidame alati ka väikeste edusammude korral, see annab jõudu edasi liikuda.
Sõltuvusravis on suur osa grupiteraapiatel, olen meeskonnas üks nende korraldajatest. Samuti olen väga uhke, et oleme kõik koos käima lükanud ambulatoorsete grupiteraapiate võimaluse õhtuti nendele patsientidele, kes just gruppidest tuge saavad. See on võimalus kogemusi jagada spetsialisti juhendamisel, sõltuvusprobleemidest tulenevate murede ja tungidega ning motivatsiooni hoidmisega toime tulla, omandada uusi toimetulekustrateegiaid. Näen, kui suurt tuge pakub neile see kooskäimine, siin saavad nad tunda mõistmist, õlg-õla-tunnet ja on palju erinevat äratundmist. Mind motiveeribki näha neid rahulolevaid, rõõmsaid nägusid, kui nad aitäh ütlevad ja hea tujuga, tugevamana, koju lähevad.
Taastumise toetamine koos partneritega
Sotsiaalprobleemide lahendamine toetab kainust. Ravi ajal on selleks tugi olemas, kuid pärast ravi sarnane toetus tihti puudub. Seega tuleb koos patsiendiga leida võimalused, kuidas nii tema kui ka pere raviteekonna toetamist jätkata pärast haiglaravi. Alustame kohalikust omavalitsusest sobivate teenuste ja abi otsimist, kui nende teenustest ei aita, siis püüame leida abi ja tuge rehabilitatsioonist või erihoolekandest.
Meil on suurepärane koostöö Tartu linnavalitsuse hoolduskoordinaatoritega, kes aitavad perearsti, raviarstide ja kohalike omavalitsuste spetsialistidega suhtlemisel ning pealtnäha mängleva kergusega lahendavad erinevaid olukordi. Koos on leitud patsiendile sobiv elamispind, igapäevaelus toimetulemist toetavad teenused, arstiajad, vajadusel koht hooldekodus, tugi patsiendi perekonnale.
Suureks abiks on programm SÜTIK, kust leiab kiiresti tugiisiku narkoprobleemidega patsiendile, kahjuks alkoholihäirega patsientidele sellist võimalust ei ole. Kui patsient siiski ise toime ei tule ja enesekindlus on nõrk, aga tahe kainelt jätkata olemas, siis aitan pikaajalisele taastumisele Lootuse külla või MTÜ Töömaja teenusele suunamisel. Alati olen oma töös proovinud aidata kaasa kogukonna toetavate võrgustike kujundamisele ja arendamisele, mis on oluline sõltuvusravi jätkusuutlikkuses. Rehabilitatsiooni ja erihoolekandeteenuseid osutav MTÜ Arengulugu on pika koostöö käigus muutnud oma teenuseid sõltuvushäiretega patsientidele sobivamaks ja täiendanud ennast sõltuvusega seotud valdkonnas. Nendega koostöö on väga tänuväärne ja suureks abiks. Selline pühendumine teeb heameelt ja suurendab usku, et kujundame teenuseid, millel ei ole ainult nimi, vaid ka sisuline sobivus ja soovitud tulemus. Olen saanud teha koostööd tervisekassa ja tervise arengu instituudi spetsialistidega, samuti aktiivsemate kohalike omavalitsuste spetsialistidega. Kõik ideed ja ettepanekud võivad jõuda teostuseni, nendest tuleb rääkida, koos arutada. Järjest tihemini küsitakse, kuidas me veel saame toeks olla.
Alkoholi tarvitamise häire korral on raskem abi saada
Puudu on alkoholi tarvitamise häirega inimesele sobiva elamispinna võimalusest, tugispetsialistidest, sobivatest töökohtadest, tegevusvõimalustest, et ka sõltuvushäirega inimene tunneks ennast ühiskonna osana, elus vajalikuna. Kogemused näitavad, et väsinud on ka selle patsiendi lähedased ja perekond. Nad ei oska ja tihti ka ei suuda alkoholihäirega pereliiget toetada, samuti võib pere olla sattunud rahalistesse raskustesse. Suureks abiks oleks leida ka perekonna toetamise võimalus.
Leian, et ennetustöö peaks olema tõhusam ja esmatasandil nõustamine kättesaadavam.
Patsienti aidata on parem, kui seda tehakse võimalikult varakult ja olukord ei ole veel nii halb. Meile aga jõuavad pigem need, kes juba rohkem abi vajavad. Kahjuks kuulen iga päev patsientidelt, et nad ei ole kuskilt varem abi saanud, sest puudub info ja ise ei ole osatud kusagilt otsida. Sellised hetked muudavad mind emotsionaalseks ja tahaks kohe midagi teha. Vahel olen mõelnud, et istuks tooliga alkoholileti juurde ja jagaks seal infot nendele noortele, kes alkoholi ostavad. Suitsupakkidel on hirmsad pildid selle kohta, mida suitsetamine tervisega teha võib. Sarnaselt võiks olla ka alkoholiga: koos pudeliga kaasas info, mida alkohol võib tervisele teha ja kuhu saab vajadusel nõustamisele pöörduda. Vastavalt eale ja võimetele võiks seda teemat käsitleda juba koolis.
Armastan oma tööd!
Arvatakse, et töö sõltlastega motiveerib vähe, sest head tulemused on visad tulema. Julgen vastu vaielda! Täitsa palju ja väga imepäraseid muutumisi on olnud. Olen õppinud motivatsiooni ammutama ka väikestest asjadest elus ja töös, loeb iga väike samm või muutus. Aitab teadmine, et sõltlasele antud iga kaine päev on kingitus nii temale endale, tema perele kui ka ühiskonnale! Kiidan oma meeskonna juhte, kes on alati toetavad, leiavad aega ja on valmis uute võimaluste suunas tööd tegema, võitlema, et osakonna tööd veel paremaks muuta. See on meeskonnatöö, mida me sõltuvuskeskuses teeme. Mul on hea meel olla selle meeskonna üks osa.
Sõltuvushäirete keskuse ravivõimalused
Tartu ülikooli kliinikumi sõltuvushäirete keskus pakub ravi- ja taastumisvõimalust psühhoaktiivsete ainete, nagu alkohol, rahustid, stimulandid, kannabinoidid, opioidid, põhjustatud sõltuvushäirega inimestele. Keskusesse saavad ravile tulla kõik, kes soovivad sõltuvusest vabaneda, ka siis, kui pole ravikindlustust.
Kogemused on näidanud, et parimad tulemused on siis, kui inimene on motiveeritud edasi elama kainelt ja tal on hea toetav elukeskkond, sh võrgustik. Võimalik on käia ambulatoorsel, päeva- või statsionaarsel ravil, lisaks on tasuline alkoholivõõrutuse infusioonravi ja ambulatoorne metadoon/buprenorfiin-asendusravi opioidsõltlastele. Vajaduse alusel kombineeritakse farmakoloogilist ravi ja mitmesuguseid psühhosotsiaalseid sekkumisi.
Raviteekond algab vaimse tervise õe vastuvõtust, kuhu patsient peab ise end registreerima. Kohtumisel hinnatakse tervisenäitajaid, motivatsiooni ja võimalusi ning seejärel algab patsiendi ja ravimeeskonna koostöö. Vajaduse järgi jätkatakse ambulatoorsete vastuvõttudega või suunatakse patsient edasi päeva- või statsionaarsele ravile. Sellel teekonnal osutavad inimesele teenuseid vaimse tervise õde, psühhiaater, kliiniline psühholoog, füsioterapeut ja sotsiaaltöötaja. Selle eest, et saaksime meeskonnana ladusalt tööd teha ja patsientidel oleks siin hea olla, hoolitseb meie asendamatu sekretär.
