President Alar Karise avaistungil peetud kõne oli oluline samm Eesti demokraatia tugevdamisel. Ta tõstatas mitmeid probleeme, mis on viimasel ajal Eesti poliitikas esile kerkinud, ja andis selgelt mõista, et tema ootab valitsuselt vastutustundlikku valitsemist.
Karis on mures selle pärast, et valitsus on hakanud oma võimu laiendama ja parlamenti kõrvale heitma. Ta kritiseeris valitsuse tegevust siduda seaduste vastuvõtmist usaldushääletusega, mis võib viia olukorrani, kus parlament kaotab oma kontrolli seadusloome üle. Samuti on ta kriitiline vaenukõne seaduse suhtes, mis võib tema sõnul olla vastuolus Eesti põhiseadusega.
Karis on ka mures selle pärast, et valitsus ei ole alati olnud läbipaistev ja põhjendatud oma otsustes. Ta tõi näiteks juhtumi, kus üks ministeerium pidas vajalikuks salastada õigusliku hinnangu, mis seab kahtluse alla kavandatava eelnõu kooskõla põhiseadusega.
Karis on näidanud, et ta on valmis võtma seisukoha ka siis, kui see on valitsusele vastumeelne. See on oluline, sest see näitab, et president on valmis oma kohustusi täitma, isegi kui see tähendab valitsusega otsese konflikti sattumist.
Karis on pälvinud oma kõne eest laialdast tunnustust. Opositsioon on kiitnud teda selle eest, et ta on julgenud valitsust kritiseerida, ja ka mõned valitsuse liikmed on öelnud, et nad mõistavad presidenti.
On veel vara öelda, millised tagajärjed Karise kõnel on. Kuid on selge, et see on teinud selgeks, et president ei ole nõus valitsuse võimu kasvamisega.
