Eestis sündis mullu rekordvähe lapsi. Ehkki TLÜ rahvastikuteaduste professori sõnul pööravad perepoliitikale tähelepanu kõik erakonnad, on naiivne loota, et rahvaarvu vähenemist peataks üks abinõu.
Tallinna Ülikooli rahvastikuteaduste professor Allan Puur rääkis Vikerraadio saates “Huvitaja”, et rände mõju kõrvale jättes võib juba mitmendat aastat näha, kuidas surmade arv ületab sündide oma. Vahe on läinud aja jooksul ka tasapisi suuremaks. Ajutine tasakaalupunkt oli aastal 2010, kus sünnid ja surmad olid enam-vähem ühes suurusjärgus. Pärast seda oli surmi umbes tuhande võrra rohkem kui sünde. Covidi-aastad venitasid aga vahet ajutiselt veelgi suuremaks.
Puur ütles, et kõige lihtsam ongi vaadata loomulikku iivet ehk siis sündide ja surmade arvu vahet. See saab olla positiivne või negatiivne vastavalt sellele, kumb on ülekaalus: sünnid või surmad.
Kui aga rahvastikuprotsessidest rääkida, tuleb Puuri sõnul vaadata täpsemaid näitajaid. Sündide puhul on tähtis ka näiteks keskmine laste arv peres või suremuse puhul keskmine eluiga. Selleks, et rahvaarv ei kahaneks, peaks Puuri sõnul keskmine laste arv naise kohta olema 2,08. Võrdluseks tõi ta naised, kes sündisid 1970. aastate lõpus ja on jõudnud praeguseks pereloomise teekonna lõppu. Nende puhul on laste arv ligikaudu 1,91.
Professor rääkis, et praegu kulutab Eesti riik perepoliitikale keskeltläbi kolm protsenti sisemajanduse koguproduktist. Puuri sõnul on seega stardipositsioon perepoliitika paremaks tegemiseks küllalt hea. Lisaks on tema meelest Eestis vähemalt kolm tugevat perepoliitikameedet: vanemapalk, lasterikka pere toetus ja üldine peretoetuste tõus. Kui võrrelda teiste riikidega, siis on Eestis veel professori sõnul üsna hea lastehoiusüsteem.
Loe ka: Eesti rahvaarv kasvas 2022 aastal kaks protsenti
Kuna parlamendivalimised on õige pea ees ootamas, tutvus Allan Puur ka erakondade valimisprogrammidega, et näha, kui palju saavad perepoliitika ja sündide suurenemine tähelepanu. “Programmide võrdlus näitab, et tegelikult on erakondadel olemas soov lastetoetuste süsteemi edasi parandada,” sõnas ta.
Selle näitena leiavad erakonnad Puuri sõnul, kuidas esimese ja teise lapse toetust peaks ka järele aitama, et tagada võrdsus ja õiglus. Esimese ja teise lapse toetus on sellest aastast 80 eurot, kolmanda lapse toetus 100 eurot. Lasterikka pere toetus (3–6 last) kasvas aga 300 eurolt 650 eurole.
Puur rääkis, et Isamaa ja Keskerakond võrdsustaks esimese ja teise lapse toetuse sellega, mida saavad pered, kus kasvab kolm last. Reformierakondki nendib, et lasterikaste perede toetuste suurenemine on jätnud ühe ja kahe lapsega pered kehvemasse olukorda. SDE ja Eesti 200 tõstaks lapsetoetuse 150 euroni ja kahekordistaks üksikvanema toetust. EKRE tõstaks samamoodi peretoetusi ja vanemahüvitisi, aga nemad ei ole täpsustanud kui palju.
Professor märkis, et ükski erakond pole välja käinud ettepanekut lasterikka pere toetust kärpida. “See on iseenesest positiivne, sest edasi-tagasi vangerdused selles poliitikavallas on suhteliselt kahjulikud,” ütles ta.
Teine erakondade ühisosa, mida Puur märkas, seisneb lastetoetuste indekseerimises. “See on väga mõistlik mõte, sest kui meil on tegemist inflatsiooniga ja veel kohati väga kiire inflatsiooniga, siis toetused kaotavad oma toime ja mõtte,” lausus ta.
Puur ütles, et kui erakondade valimisprogramme vaadata, on parteidel küllaltki erinevaid meetmeid. Ühise nimetajana on aga kõik need pärit perepoliitika traditsioonilisest tööriistakastist. Tema sõnul tasuks mõelda ka igasugustele kaudsetele mõjutusviisidele, mis tulevad teistest poliitikasektoritest, mitte ilmtingimata perepoliitikast.
Professor rääkis, et raske on öelda täpseid mõjusid, mis üks või teine meede toob. Üldiselt on sotsiaalteadustes siiski teooriaid, mille kohaselt julgevad inimesed oma laste saamise soovi täita, kui lastega seotud kulusid kompenseeritakse või teatud määral kaetakse. Küll aga ei ole seda teemat Puuri sõnul piisavalt uuritud, et teha põhjapanevaid järeldusi. Eesti vanemapalgasüsteem on Puuri sõnul kindlasti positiivset mõju toonud ja seda on selgesti näha.
“Optimismi jahutamiseks pean aga ütlema, et poliitikameetmete mõju ei ole tegelikult väga suur. Ei saa loota, et ühe meetmega tõstaksime sündimuse 2,08 juurde,” sõnas Puur.
Sellel on kaks seletust. Esiteks on protsessi mõjutavaid tegureid palju ja arvust 2,08 on Puuri sõnul nagunii raske kõrgemale tõusta. Seda seetõttu, et inimesed on keskendunud praegu kahelapselisele peremudelile ja neid, kes sooviksid kolme või rohkemgi last, pole ühiskonnas väga palju.
Err.ee