Friday , 22 November 2024
Erakorralised uudised

Eestimaa Loomakaitse Liit plaanib käivitada rahvaalgatuse, mille eesmärk on koguda allkirju koerte ketis pidamise keelustamiseks

Lisaks füüsilistele vaevustele, mida ketis pidamine koertele tihti põhjustab, mõjub see laastavalt ka nende psüühikale, sest koer on sotsiaalne loom ning vajab pidevat suhtlust oma pereliikmetega. Üksildane elu kuudi kõrval ketis seda aga ei paku.

Hiljuti on Eesti avalikkust šokeerinud mitmed võikad juhtumid, kus inimesed on sattunud koerte rünnaku ohvriks, mille tagajärjed on olnud traagilised. Ometi on koer inimese parim sõber ning enamikel sellistel juhtudel tuleb põhjust otsida ennekõike looma omanikust, kes on ühel või teisel moel seda sõprust reetnud või kuritarvitanud ning seeläbi süütu looma närvikava totaalselt sassi ajanud.

Eestimaa Loomakaitse Liidu Lõuna-Eesti regiooni juht Kristi Metsa sõnul saavad inimesed aidata andes allkirja rahvaalgatusel ning samuti tuleks  loomakaitse liidule alati teada anda, kui kusagil märgatakse ketis piinlevat koera. „Kui on näha, et looma tervis pole hea, kui ta on lühikese keti otsas või üksi ketti jäetud kuhugi kinnistule, tal ei ole süüa-juua, ei saa jalutada,“ loetles ta olukordi, millest peaks kindlasti märku andma. „Me näeme praegu, et see on tavapärane praktika, et koer pannakse ketti. Enne koera võtmist peaks omanik läbi mõtlema kõik variandid ja kui ta ei suuda oma kinnistule koera pidavat aeda ehitada, siis tegelikult ei peaks ta koera võtma.“

Metsa hinnangul tohiks koeri ketis hoida vaid erandkorras ja lühikest aega. „See on arusaadav, kui näiteks tõesti on tegemist väga kurja koeraga ja tulevad külalised või on vaja aed lahti teha mingiteks ehitustöödeks vms,“ ütles ta. „Siis võib korraks ketti panna küll, aga see ei saa olla ikkagi pidevalt ketis pidamine.“

Koer on peremehe omand

Metsa sõnul on põhjanaabrite juures koerte ketis pidamine selgemalt reguleeritud, kuid ketistamise reeglitest kinni pidamist on raske kontrollida. „Ma täpselt ei mäleta, aga Soomes või Rootsis oli koerte ketis pidamine ühes päris keelustatud, teises riigis oli vist kuni neli tundi päevas lubatud,“ rääkis ta. „Aga seal on ka omad nõuded jälle. Eestis ei suuda PTA, kes teostab järelevalvet, kahjuks praegugi oma tööülesannetega, mis loomade heaolu puudutab, hakkama saada, sest nende ressursid on niigi piiratud. Keegi peaks aga siis kontrollima, et mitu tundi päevas koer ketis on. Sellega hakkaks samasugune trall peale, et loomaomanik valetab ja PTA ei suuda kontrollida seda.“

Suur murekoht on Metsa hinnangul see, et koer on Eesti seadusandlusest tulenevalt peremehe omand ehk sisuliselt asi, mitte tundevõimeline elusolend. See loob aga skisofreenilise olukorra, kus ainult omanikul on õigus iseenda peale politseis kaebusi esitada. Seetõttu on piinleva looma abistamine pikk ning bürokraatiast läbi imbunud protsess, kus PTA peab looma omanikult ära võtma ning loomakaitse liidule võõrandama. Viimane saab siis uue omanikuna eelmise omaniku suhtes õiguse esitada kaebuse kriminaalmenetluse algatamiseks.

Metsa märkis, et õnneks on politsei ka selliseid menetlusi algatanud. „Seda me oleme teinud päris mitmel korral ja ausalt öeldes politsei algatab,“ lausus ta. „Ma küll ei tea päris täpselt kus maale mingid asjad nüüd jõudnud on, aga näiteks kui Lotte ja üheksa kutsikat olid suvel siin, mis said ära toodud – nende osas ma tean, et politsei algatas menetluse. Neid näiteid on veelgi.“

PTA tervitab kõiki algatusi, mis on suunatud loomade heaolu parendamisele

Põllumajandus- ja Toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Olev Kalda sõnul on Eestimaa Loomakaitse Liit ka varem sarnaste rahvaalgatuste alustajaks olnud. „Kuivõrd Põllumajandus- ja Toiduamet peab loomade heaolu üheks oma prioriteetidest, saame ainult tervitada kõiki tegevusi, mis on selle parendamisele suunatud,“ märkis ta. „PTA on järelevalveasutus, mis teostab järelevalvet kehtivate nõuete täitmise üle.“

Lemmikloomade pidamise nõuded on sätestatud loomakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud 24. juuli 2008. a põllumajandusministri määruses nr 76 „ Lemmikloomade pidamise nõuded“. 

„Viimases on ära toodud ka ketis ja aedikus peetavate koerte ruuminõuded,“ selgitas Kalda. „Nõuete kehtestamisel on arvestatud tolle aja teadusandmeid, koostatud mõjuhinnang ning kaasamise käigus konsulteeritud sidusrühmadega. Lemmikloomade nõuete täitmise osas teostab PTA kontrolle vihjepõhiselt. See tähendab, et kontrolle majapidamistesse ei planeerita, vaid reageeritakse eri kanaleid pidi laekuvatele vihjetele.“

Vastutustundetu loomaomaniku suunamiseks, vastutusele võtmiseks ja looma pidamiskohustuse ülevõtmiseks (kui on oht looma elule ja tervisele) on PTA-l Kalda kinnitusel kõik õiguslikud alused olemas. „Tõsi – need ei laiene loomakaitseorganisatsioonidele,“ täpsustas ta. „Viimastelt ootame eelkõige informatsiooni rikkumiste kohta, koostööd elanikkonna ja loomapidajate teadlikkuse tõstmisel ja muid sarnaseid tegevusi.“

Võõrandamine peaks olema viimane äärmuslik meede

Vihjele järgnevalt on Kalda sõnul järelevalveametnikul asjaolusid ja tõendeid hinnates kaalutlusõigus edasiste menetluste osas. „Kui looma elu ja tervis ei ole ohus, kuid pidamistingimused jätavad soovida omaniku teadmatuse tõttu, on mõistlik anda ettekirjutusega sobiv aeg olukorra parandamiseks,“ selgitas ta. „Siit võib vihje andjal tekkida arusaam, et asi venib, midagi ei tehta.“

Ka PTA kommunikatsiooniosakonna nõunik Elen Kurvitsa sõnul võtavad väga tihti loomakaitsjad ise need loomad ära, kuigi tegelikult neil seda õigust ei ole. „Kui pärast tuleb mingi pahandus, siis nemad vastutavad,“ märkis ta. „Looma võib võõrandada ainult siis kui on oht tema elule ja tervisele.“

Kurvits lisas, et PTA annab ka omalt poolt pidevalt erinevaid sisendeid loomakaitseseaduse parandamiseks. „Meie amet on olnud seisukohal, et meil täna puudub riiklik lemmikloomaregister,“ ütles ta. „Kindlasti see oleks väga hea tööriist meile järelevalve tegemiseks.“

Looma omanikult võõrandamine on aga Kurvitsa hinnangul väga äärmuslik meede ning esmalt tuleks proovida olukorda teisiti lahendada. „Kindlasti on oluline siin ka inimeste teadlikkus – kui heal tasemel see on,“ selgitas ta. „Oleme näinud juhtumeid, kus tegelikult on vaja natukene abi sellel omanikul ja siis on saanud asjad korda. Võõrandamine on äärmuslik meede ja see on kõige viimane. Loomakaitsjad heidavad seda meile ette, et me kohe ei tee seda, aga meie ülesanne on muid võimalusi nähes kõigepealt anda need võimalused.“

Ketikoerad kannatavad erinevate kaela- ja selgroohädade all

Metsa sõnul kannatavad pidevalt ketis hoitavad koerad enim selle all, et omanikud ei pööra tähelepanu, mis looma kaela ümber toimub. „On kaks varianti, kas on kaelarihm pandud ja kett selle küljes või veel hullem variant, mis tegelikult on ka loomakaitseseadusega keelatud, et kett on otse ümber kaela pandud ja omanikud põhjendavad seda sellega, et muidu ta tõmbab rihma katki,“ kirjeldas ta. „Koera kaelad lähevad selliselt tihti mädanema, rihmad kasvavad kaela. See näitabki, et neid peetakse pidevalt ketis ja ei vaadata isegi, mis seal kaela ümber toimub, eriti kui on pikakarvaline koer.“

Metsa hoiatas, et lisaks eelnevale mõjub pidev ketis olek koera füüsisele laastavalt ka siis, kui kaelarihm on õigesti paigaldatud ja hügieen korras. „Teiseks on see, et nende kael saab vigastatud, kuna nad peavad ju pidevalt tähelepanu tõmbamiseks seal ketis hüppama ja tõmbama, eriti noored koerad,“ nentis ta. „Nende selgroog ja kael saavad kogu aeg väikest füüsilist traumat, mis lõpuks võib vanemas eas välja lüüa igasuguste haigustena.“

Keti otsas piinlevate koerte kohta tuleb Metsa sõnul teateid pidevalt. „Me saame ikka päris tihti ka Tallinna kohta kaebusi ja Tallinna lähiümbrusest,“ lausus ta. „See on ikka väga suur probleem ja ei ole mingi väike asi. See on eriti vanema põlvkonna mõtteviis veel kahjuks, et koer peabki ketis olema. Võib-olla see ühel hetkel muutub, kui uued põlvkonnad peale kasvavad. Selle töö, mida me praegu teeme ja kogu info jagamise eesmärk on noorte inimeste ajusse kinnistada, et koera ketis pidamine pole okei.“

Ketikoerast täisväärtuslikuks pereliikmeks

Pealinnale soostus oma loo rääkima koeraomanik Inga, kes sattus märkama ketti aheldatud segaverelist noort koera, Maarat. „Oli ühel vanemaealisel meesterahval suur ketikoer, kelle mees oli saanud varjupaigast kutsikana,“ alustas ta. „Maara oli tal ketis maja taga, kuuri küljes. Oli selline vanakooli värk, et ketikoer ja jalutamas minu teada temaga ei käidud.“

Inga sõnul oli Maara selleks ajaks elanud ketikoerana umbes aasta, ehk pool oma elust. „Alguses oli vist peremehel plaanis teda vabalt pidada, aga siis ta muidugi jooksis ära korduvalt ja minu teada tuli see ketivärk ruttu,“ lausus ta. „Süüa anti küll ja ta oli vähese liikuvuse tõttu ülekaalus. Ma ei tea, millega teda seal toideti. Ilmselt suhteliselt suvaliste asjadega.“

Õnneks oli Maara tollane omanik Ingale tuttav ning kuigi ta koerast loobumise üle eriti õnnelik ei olnud, sai mees ka ise aru, et loom väärib paremat kodu. „Samal päeval, kui meie neil külas käisime, viidi omanik kiirabiga minema ja seetõttu jäi koer sinna unarusse,“ selgitas Inga. „Juba siis tekkis küsimus, et millal omanik tagasi tuleb ja kes koera eest hoolitseb. Omaniku tervis aina halvenes ja ta sai ise ka aru, et tal ei käi jõud enam koera pidamisest üle. Tal oli kahju sellest koerast muidugi loobuda.“

Peremees võttis koera eelkõige enda, mitte looma vajadustest lähtudes

Inga hinnangul võttis eelmine omanik koera endale seltsiliseks, aga mehe elustiil ja koera suurus ei sobinud algupäraste plaanidega ilmselt kokku. „Ta oli üksik inimene ja tahtis, et oleks seltsiline, aga sellel omanikul olid suhteliselt suured alkoholiprobleemid, mistõttu vahepeal ta unustas üldse koera külastada,“ lausus ta. „Ta ikkagi võttis koera enda, mitte looma vajadustest lähtuvalt. Talle olevat varjupaik öelnud, et see koer ei kasva üldse suureks. Kuigi kui mina seda varjupaigapilti tagantjärgi nägin, siis ma ütleks, et tegu on ilmselgelt suure koera kutsikaga.“

Noorele koerale, kelle iseloom alles areneb, mõjub ketti aheldamine ja üksi jätmine väga laastavalt, sest puudu jääb muuhulgas ka vajalikust sotsialiseerumisest. „Alguses oli näha, et Maara ei olnud õppinud inimesega arvestama ja puudusid mänguoskused, mis tähendas, et koer ei saanud aru millal ta mängides haiget teeb,“ meenutas Inga. „Kõige puudulikum oligi sotsialiseerumise pool. See, et ta ei oska inimesega ja teiste loomadega läbida.“

Tänaseks on aga ketiorjus Maara jaoks juba kauge ja loodetavasti kustuv mälestus ning Inga kinnitas, et see paistab ka sõbra käitumisest välja. „Ta loob näiteks pilkkontakti inimestega palju rohkem,“ ütles ta. „Ta vaatab sinu otsa, jälgib sind, mida sa teed, kuidas sa toimetad mingites olukordades. Ta otsib seda inimese kinnitust või reaktsiooni. Ketis olles otsis ta koguaeg paaniliselt kontakti ja karjus kui ta juurest ära mindi. Nüüd juba võib inimene tast eemale minna ja ta jääb rahulikuks. Ta võib nüüd ka üksi koju jääda, tal on tekkinud turvatunne ja usaldus.“

Vaata ka:

Isik

Politsei hoiatab võltsitud kontserdipiletite müüja eest

Politsei hoiatab noormehe eest, kes pakub erinevates sotsiaalmeedia keskkondades müügiks võltsituid kontserdipileteid. Mees pakub sotsiaalmeedia

euro

Viljandimaa mees kaotas netikelmidele väga suure summa raha

Lõuna prefektuuri ööpäevainfo Viljandimaa Arvutikelmus Politseisse pöördus mees, kellele helistas väidetav Elisa töötaja ja pakkus