Eestis kehtib küll lapsendamissaladus, aga see ei tähenda seda, et lapsendajad peaksid lapse eest tema päritolu varjama. Vastupidi, lapsele on oluline teadmine, kust ta tuleb ja kes ta on. Paljud lapsendatud teavad oma lapsendamise fakti, aga on ka neid, kes kahtlustavad seda või isegi ei oska kahtlustada, et nad on lapsendatud. Viimase kolme aasta jooksul on Sotsiaalkindlustusameti (SKA) poole pöördunud kokku 166 oma juuri otsivat lapsendatut.
Lapsendatu jaoks on oma juurte tundmine oluline, sest see aitab kujundada identiteeti ning mõista ka paremini oma tervise eripärasid. Päritolu teadmine võib pakkuda ka võimalust suhelda bioloogiliste sugulastega. Samas on oluline märkida, et iga inimene on unikaalne ja mitte kõik lapsendatud inimesed ei pruugi tunda vajadust teada oma päritolu või see võib olla emotsionaalselt keeruline teema.
Küsimustele vastab SKA-s lapsendamistega tegelev spetsialist Elo Tenusaar.
Kui palju Eestis aastas lapsi lapsendatakse?
Viimastel aastatel on Eestis võõrasse perre lapsendatud ligikaudu 20 last aastas. Peresiseselt lapsendatakse keskmiselt 45 last aastas. Peresisene lapsendamine tähendab, et abikaasa või kooselupartner lapsendab oma abikaasa või partneri lapse.
Millal on lapsendamine lubatud?
Lapsendamine lubatud, kui see on lapse huvides vajalik ning on alust arvata, et lapsendaja ja lapse vahel tekib vanema ja lapse suhe. Lapsendajat valides arvestatakse tema isikuomadusi, suhteid lapsendatavaga, varalist seisundit ja võimet täita lapsendamissuhtest tulenevaid kohustusi. Otsustamisel arvestatakse võimalusel ka lapse rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu. Lapsendamist otsustades hoidutakse võimalusel õdede ja vendade lahutamisest.
Mis on lapsendamissaladus?
Perekonnaseaduse kohaselt kehtib Eestis lapsendamissaladus. Lapsendamissaladus on lapsendamise kohtueelse ja kohtumenetlusega seonduv informatsioon ja andmed, sealhulgas lapsendamise fakt, millest võib järeldada, et laps on lapsendatud või et vanemad on lapse lapsendanud või et vanem või eestkostja on andnud lapse lapsendada. Lapsendamissaladuse eesmärk on tagada lapse, vanema ja lapsendaja eraelu kaitse, ära hoida soovimatut sekkumist ning diskrimineerimist päritolu või muul alusel.
Kuid lapsendamissaladus ei tähenda seda, et lapsendajad peaksid lapsendatud lapse eest varjama lapsendamise fakti. Vastupidi, lapsele on oluline teadmine, kust ta tuleb ja kes ta on. See on osa tema identiteedist.
Millised õigused on lapsendajal ja lapsendatul? Kas lapsendatul on õigus oma juuri otsida?
Lapsendaja õigused
Lapsendajal õigus saada SKA-lt üldist teavet lapse elukäigu, terviseseisundi ja iseloomu kohta. Lapsendajal ei ole õigust saada andmeid lapse või tema vanemate kohta, mis rikuksid nende isiklikke õigusi. Peale lapsendamist omandavad lapsendajad lapse osas kõik seadusest tulenevad õigused ja kohustused, neist saavad täieõiguslikud lapsevanemad.
Lapsendatu õigused
Nii alaealisel lapsendatul (eestkostja nõusolekul) kui ka täisealisel lapsendatul on õigus saada teavet:
- lapsendamise fakti kohta;
- oma bioloogiliste vanemate kohta;
- oma bioloogiliste vanavanemate kohta;
- oma bioloogiliste õdede ja vendade kohta.
Piirangud
Oluline on siinkohal tähele panna, et nimetatud sugulased peavad andma nõusoleku teabe avaldamiseks. Kui nõusolekut ei anta, annab SKA pöördujale infot tema bioloogiliste lähisugulaste kohta ulatuses ja viisil, mis ei võimalda neid tuvastada. Kui teavet soovitakse lapsendatu alaealise bioloogilise õe või venna kohta, on õelt või vennalt nõusoleku küsimiseks vajalik tema eestkostja eelnev nõusolek.
Kas infot oma päritolu kohta saab Eestis ainult SKA abil või võib seda uurida ka eraviisiliselt?
Eestis on antud seadusega SKA-le õigus lapsendatuid nende päritoluandmete saamisel aidata. Samas oleme teadlikud, et eraisikute poolt on loodud erinevaid kogukondi, kus avalikus ruumis otsitakse enda lähedasi, ammuseid sõpru jne. Sellistel juhtudel ei saa meie garanteerida, et inimesed, kelleni jõutakse, on õiged inimesed.
Kui palju päritolu otsijaid SKA poole pöördunud on? Kui paljusid oled suutnud aidata?
2023. aastal pöördus SKA poole 45 oma päritolu otsivat lapsendatut, vaid 3 neist ei suutnud me aidata. Viimasel kolme aasta jooksul on SKA poole pöördunud kokku 166 oma juuri otsivat lapsendatut. 22 juhul ei ole suutnud või ei tohtinud me küsitud infot väljastada.
| 2021 | 2022 | 2023 | |
| Uued avaldused | 64 | 57 | 45 |
| Avaldajale edastatud info, et kontakti ei suudetud leida | 10 | 9 | 3 |
Meie poole pöörduvad ka inimesed, kes tahavad kontrollida, kas nad on lapsendatud või mitte. Seda fakti me kinnitame või lükkame ümber.
Me ei leia kontakte inimestele, kes on lapsendanud välismaal ja kolinud hiljem Eestisse. Ka neid inimesi, kelle bioloogilised vanemad on hilisema elu jooksul kolinud välismaale ja kelle kohta Eesti registritest pole enam võimalik andmeid leida (nad ei saa Eesti toetusi ega palka, ei ole taotlenud ID-kaarti), me päritoluinfoga paraku aidata ei saa, sest selles osas puudub riikidevaheline koostöö.
Osade inimeste puhul me saame küll kinnitada lapsendamise fakti, aga kui bioloogiline vanem pole nõus oma isikuandmete avaldamisega, näiteks ei luba ta öelda otsijale oma nime, siis ei tohi me seda teavet anda. Selliseid lugusid oli meil eelmisel aastal kolm.
Kuidas peaks toimima, kui tead või kahtlustad, et oled lapsendatud, kelle poole SKA-s pöörduma?
Kui oled lapsendatud või sul on selles osas tekkinud kahtlus ja soov rohkem teada saada, võta julgesti ühendust:
Elo Tenusaar
elo.tenusaar@sotsiaalkindlustusamet.ee
5190 3792
Ühendust võib võtta nii telefoni kui e-kirja teel.
Mis siis edasi saab?
Peale esmakontakti lapsendatuga, kes otsib enda päritoluandmeid, saadan talle meilile avalduse vormi, mis tuleb täita, allkirjastada ning mulle tagasi saata.
Seepeale teen päringu pereregistrisse. Enamasti on sealt leitav esmane sünniakt, mis on koostatud enne lapsendamist, samuti on sellel märge, mis kinnitab lapsendamist. Esmasele sünniaktile on talletatud ka bioloogiliste vanemate andmed.
Andmete leidmise korral võtan uuesti ühendust lapsendatuga ning jagan temaga esmast informatsiooni – kas tema bioloogiline ema on elus, kas bioloogilise isa andmed on akti kantud, kas on õdesid vendi – kõike seda esialgu ilma nende nimede ja kontaktandmeteta.
Seejärel lepime kokku edasise tegevuse, näiteks kas võtame kontakti bioloogiliste vanematega, et uurida, kas nad lubavad lisainfot ja kontaktandmeid avaldada. Kui bioloogilised vanemad on surnud, võtan ühendust õdede-vendadega ning uurin nende valmisolekut vanemate ning enda andmete avaldamiseks ning suhtluseks.
Kui bioloogiline pere on nõus andmete avaldamise ja kontakti loomisega, edastan lapsendatule nende ees- ja perekonnanimed ja e-posti aadressid või telefoninumbrid. Kui bioloogiline pere ei ole valmis kontakti looma ega enda kohta infot avaldama, ei saa ma nende andmeid avaldada. Aga mõnikord on bioloogiline pere valmis meile oma lugu rääkima, sellisel juhul saan lapsendatuga seda jagada.
Täpsemalt võib kõikidest vajalikest sammudest lugeda siit.
Mitu päritoluotsijat on tänavu juba jõudnud SKA poole pöörduda?
Mul on hea meel tõdeda, et tänu kahele toredale ja avatud lapsendatule, kes enda lugu saates Hommik Anuga jagasid, on meie poole jaanuari lõpu seisuga pöördunud 15 inimest, kellest 11 on saatnud juba ka allkirjastatud avalduse.
Mida soovitad inimestele, kes on lapsendanud – kas sellest peaks lapsele rääkima? Millal ja kuidas?
Kindlasti tuleks sellest lapsele ausalt ja avatult rääkida, arvestades lapse vanust ja tema arengutaset. Seda saab teha mänguliselt, näiteks koos eluraamatuga, mida me lapsendajatel laste perre tulekust alates täita soovitame. Neid viise on erinevaid. Iga vanem õpib oma last ise kõige paremini tunda ja teab, kuidas oleks just tema lapsele kõige sobivam viis selle teema rääkimiseks.
Näiteks meenub ühe pere tagasiside just selle sama teemaga seoses, et millal ja kuidas siis lapsega seda teemat arutada. Selle pere isa hakkas lapsele algusest peale jutustama unejutuks tema perre tuleku lugu, seda, kuidas nad teda ootasid, kuidas esimest korda kohtusid jne. Tänaseks on neil peres kasvamas kolm armsat lapsendatud last ning kõik lapsed teavad enda koju tulemise lugu.
Vahel vanemad ütlevad, et plaanivad rääkida lapsele siis, kui laps küsib. Aga kuidas saab laps seda küsida, kui ta ei tea, et ta peaks seda küsima? Kui ta ei tea, et seda esimest sammu oodatakse just temalt? Usun, et ei ole õige jätta selle jutu rääkimist saatuse hooleks.
Olen suhelnud paljude lapsendatutega, kes tulevad oma juuri otsima ja ka nemad on välja toonud, et kõige valusam on teada saamine läbi sugulaste, tuttavate või võõraste inimeste. Seega on oluline lastega neid teemasid jagada.
Tihti on vanematel hirm kaotada lapsega lähedane side või kardetakse, et lapsele ausalt rääkides võib laps neist ära pöörduda või haiget saada. Kui laps saab teadmise, et temaga on oldud ausad ning ta võib oma vanematega alati kodus sel teemal avatult rääkida, hoiab see ära pettumuse, mis võib osaks saada siis, kui sellist asja kuuldakse võõrastelt inimestelt, mitte oma kõige lähedasematelt.
Lapsendajad saavad soovi korral võtta osa erinevatest tugigruppidest. Näiteks MTÜ-l Oma Pere on tugigrupp ka lapsendatutele ja nõustajad, kes on valmis aitama ja toetama – kuidas astuda esimesed sammud, kuidas ja mida rääkida?
Kui palju on Eestis kokku inimesi, kes on lapsendatud?
Eestis on lapsi lapsendatud juba väga ammusest ajast alates, seega ei oska ma isegi suurusjärku öelda. Sotsiaalministeeriumi lapsendatud laste arvestuse kohaselt elab Eestis praegu ligikaudu 700 lapsendatud last. Need 700 on hetkel alaealised, aga seda, kui palju üldse Eestis lapsendatuid elab, me ei tea.
Sotsiaalkindlustusamet on lapsendamise ettevalmistamise ja lapsendajaperede hindamisega tegelenud alates 2017. a ning aastas lapsendatakse keskmiselt 20-25 last. Seega võib olla lapsendatute arv, kes teavad oma lapsendamise fakti või kahtlustavad seda või isegi ei oska kahtlustada, et nad on lapsendatud, olla suhteliselt suur.
Silja Kessler
Asendushoolduse teavituse peaspetsialist
