On kummaline ja samas traagiline, kuidas me sageli keeldume nägemast inimest, kes seisab meie ees siin ja praegu. Selle asemel valime suhelda tema “kummitustega” – versioonidega temast, keda enam ei eksisteeri. Me kaevame teiste inimeste minevikus, nagu oleksid need arhiivid, kust leiame tõe, mõistmata, et leiame sealt vaid tolmu ja vanad kestad.
Eelkõige on see kontrolli illusioon. Tundmatus on hirmutav. Kui kohtame kedagi, kes on meile oluline, kardame me haiget saada. Teise inimese minevikus sorimine – olgu need tema endised suhted, vanad vead või kunagised valikud – on meie meeleheitlik katse luua turvatunnet. Me usume ekslikult, et kui teame kõiki tema komistuskive, suudame ennustada tema samme tulevikus. Me püüame inimest defineerida tema ajaloo, mitte tema olemuse kaudu. Me taandame elusa, hingava ja areneva hinge pelgalt summaks tema minevikuhetkedest.
Teiseks on see ego kaitsemehhanism. Teise inimese mineviku küljes rippumine annab meile võimaluse tunda end moraalselt paremana või õigustatuna. Kui me hoiame elus teise inimese vanu vigu, on meil justkui pidev “tagatasku-argument”, mida kasutada, kui tunneme end ebakindlana. See on alateadlik soov hoida teist inimest veidi madalamal, et iseennast kõrgemale upitada. Kuid see ei ole armastus ega sõprus; see on võimuvõitlus.
Muuseumieksponaadid elavas elus
Kui me keskendume sellele, mida keegi tegi aastaid tagasi – keda ta armastas, kuidas ta kukkus, milline ta oli – siis muudame ta muuseumieksponaadiks. Me ei lase tal muutuda. Me paneme ta klaaskasti ja imestame siis, miks suhe ei tundu elav ja vahetu.
Me unustame ühe olulise tõe: minevik ei ole karistusregister, vaid kool.
Inimene, kes seisab su ees täna, on see, kes ta on, just tänu sellele minevikule, mida sa talle ette heidad või mida sa kardad. Tema armid on tunnistus paranemisest, mitte katkiolekust. Tema eksimused on olnud astmed tarkuse poole. Kui sa ei suuda aktsepteerida tema teekonda, siis ei saa sa aktsepteerida ka tema kohalejõudmist.
Vabastav tõde
Tõeline lähedus saab sündida alles siis, kui me lõpetame teise inimese ajaloo lugemise ja hakkame teda päriselt nägema. On vaja tohutut julgust, et vaadata teisele otsa ja öelda: “Ma ei hooli sellest, kes sa olid eile. Ma hoolin sellest, kes sa valid olla täna koos minuga.”
Teiste minevikus elamine on nagu sõitmine autoga, vaadates ainult tahavaatepeeglisse – niimoodi sõidame me paratamatult kraavi. Vabasta teised nende ajaloost. Lase neil olla need, kes nad on praegu. Sest ainus hetk, kus armastus ja elu on tegelikult võimalikud, on see viiv, mis toimub praegu. Kõik muu on vaid mälu või kujutluse mäng.
