Kõige suurem põhjus, miks paarid üksteisest eemalduma hakkavad, ei ole mitte armastuse puudumine, vaid kuulamise puudumine. Inimesed arvavad, et nad kuulavad oma partnerit, aga tegelikult nad tihti vaid ootavad oma korda vastata, ennast kaitsta või selgitada. See tekitab suhte sees nähtamatu barjääri, mis võib kasvada nii suureks, et partnerid ei jõua enam teineteiseni tagasi. Kuulamine ei ole lihtsalt sõnade kuulmine. See on partneri maailma mõistmine, tema tunde kogemine ja soov näha olukorda tema pilgu läbi. Kui suhe kaotab võime üksteist kuulata, tekivad eeldused. Ja eeldused on need, mis suhted tegelikult lõhuvad.
Eeldused tunduvad sageli süütud. Oletame, et partner on vaikne. Me eeldame, et ta on pahane. Tegelikult võib ta olla hoopis väsinud või millegi muuga hõivatud. Partner unustab midagi teha. Me eeldame, et ta ei hooli. Tegelikult võib tal olla peas tuhat muud asja. Partner vastab lühidalt. Me eeldame, et ta ei taha rääkida. Tegelikult võib ta olla mures, ebakindel, üle koormatud või lihtsalt hetkel enda sees. Eeldused mürgitavad suhtekaardi, sest need panevad meid uskuma midagi, mida partner ei ole öelnud. Inimene käitub eelduste põhjal, mitte tõe põhjal, ja nii tekivad arusaamatused, mis kasvatavad distantsi ja pingeid.
Kuidas siis õppida kuulama nii, et suhe muutub tugevamaks, pehmemaks ja sügavamaks? Esimene samm on teadlik kohalolu. Kui partner räägib, tuleb lülitada välja automaatne vajadus vastata. Suhe ei ole vaidlus, kus tuleb võita. Suhe ei ole ka kohtuprotsess, kus keegi peab tõestama oma õigust. Suhe on kahe inimese ühine ruum, kuhu mõlemad kannavad oma haavatavust ja sisemist maailma. Kui partner hakkab rääkima, tuleb kuulata nii, nagu kuulataks kõige olulisemat inimest maailmas. Mitte ainult sõnu, vaid ka nende taga olevaid tundeid.
Paljud inimesed arvavad, et nad kuulavad, kuid nad tegelikult lihtsalt vaikivad ära, ootavad ja loevad oma peas vastust. Tõeline kuulamine tähendab aga huvi. Kui partner räägib, tuleb küsida: kas ma sain sinust õigesti aru? Mida sa täpsemalt tunned? Mis selle tunde taga veel peitub? Need küsimused ei ole ülekuulamine. Need on sillad partneri sisemaailma. Inimene tunneb end sügavalt hoituna ainult siis, kui tema tundeid mitte ainult ei kuulata, vaid ka peegeldatakse ja mõistetakse.
Teine samm on loobumine eeldamisest. Eeldused tekivad siis, kui meil on peas oma stsenaarium, mis ei pruugi tõele vastata. Kui midagi tundub kahtlane, on palju parem küsida otse: mida sa mõtled? Kuidas sa end tunned? Miks sa nii tegid? Need küsimused ei ole rünnak, kui neid küsida pehmel toonil ja päris huvist. Need on aknad partneri sisemaailma, mis aitavad vältida tõlgendusi, mis võivad suhtele haiget teha. Iga kord, kui inimene otsustab küsida, mitte oletada, päästab ta suhte ühe arusaamatusest.
Kolmas samm on õppida kuulama ka vaikust. Paljud partnerid ei ütle kõike välja, mida nad tunnevad. Mõni inimene sulgub enda sisse, kui tal on raske. Mõni ei taha olla koormaks. Mõni ei oska oma tundeid sõnadesse panna. Vaikus võib olla paljude tunnete vari: hirm, pettumus, väsimus, segadus, vajadus ruumi järele. Kui partner vaikib, ei tasu eeldada, et ta on vihane. Tuleb vaadata sügavamale ja pakkuda ruumi, kus ta saab hakata tasapisi avanema. Vaikuse kuulamine on sama oluline kui sõnade kuulamine.
Neljas samm on õppida kuulama ilma võrdlemata. Väga palju valu sünnib sellest, et inimesed võrdlevad partneri tunnet oma kogemuse või ootusega. Kui keegi ütleb: ma tunnen end üksikuna, siis vale vastus on: aga mina ju teen nii palju. Partner ei räägi sinust, partner räägib endast. Kui inimene jagab oma tundeid, ei vaja ta analüüsi ega hinnangut. Ta vajab kohta, kus tema tunded võetakse vastu nii, nagu need on. Kui partner räägib oma valu, pole see süüdistus. Kui ta räägib oma hirmust, pole see nõrkus. Kui ta räägib oma vajadustest, pole see nõudmine. Kuulamine tähendab laskmist partneri tundeil olla.
Viies samm on olla emotsionaalselt saadaval. Kuulamine ei ole ainult füüsiline kohalolek. Seda saab teha ainult siis, kui inimene ei ole emotsionaalselt suletud. Kui inimene on kaitsepositsioonis, pöörab ta partneri sõnad kohe enda vastu või hakkab õigustama. Emotsionaalne kättesaadavus tähendab: ma olen siin selleks, et sind mõista, mitte vastu vaielda. Ma tahan teada, mis toimub sinu sees. See loob turvatunde, mis on suhetes kõige olulisem. Kui partner tunneb, et ta saab rääkida kõigest ilma, et teda rünnataks, hakkavad sõnad voolama ja tunded liiguvad vabalt.
Kuues samm on õppida peegeldama. Peegeldamine tähendab partneri tunde tagastamist oma sõnades. Näiteks: ma kuulen, et sa oled pettunud… ma saan aru, et sa tundsid end selles olukorras üksinda… mulle tundub, et sa vajad praegu rohkem toetust. See ei tähenda nõustumist, vaid mõistmist. Peegeldamine kinnitab partnerile, et tema tunded on märgatud ja nad on olulised. See on üks tugevamaid viise taastada usaldus ja vähendada konflikte.
Seitsmes ja viimane samm on teadlik valik kuulata, mitte reageerida. Meie loomulik reaktsioon on kaitsta oma seisukohta, seletada, miks me midagi tegime, või öelda, miks partner eksib. Targem on aga sügavalt kuulata ja paluda partneril lõpuni rääkida. Kui inimene tunneb, et ta saab oma tunded lõpuni välja öelda, kaovad 90% pingetest iseenesest.
Suhte sügavus ei sõltu kuupäevadest, kingitustest ega sellest, kui kaua koos oldakse. See sõltub sellest, kui hästi partnerid üksteise hinge kuulavad. Kui kuulamine ja mõistmine muutuvad suhte igapäevaseks osaks, kaovad eeldused, kaovad valed tõlgendused ja kaob ebavajalik pinge. Alles jääb soe, aus ja turvaline side, mis on tugevam kui ükski tüli või arusaamatus.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
