Kõige valusamad suhted ei lõpe karjumise, suure tüli või dramaatilise lahkuminekuga. Kõige valusamad suhted lõpevad vaikselt. Need ei purune ühe hetkega, vaid murenevad aja jooksul, märkamatult, vaikselt ja pehmelt, kuni ühel päeval avastavad partnerid, et nad ei tea enam, kuidas üksteise juurde tagasi minna. Seda nimetatakse vaikseks lahkuminekuks ja see on üks kõige sagedasemaid suhte lõppemise viise. Inimesed ei astu uksest välja vihasena; nad astuvad välja tühjana. Vaikne lahkuminek ei tule hoiatusena, vaid rutiini, vähenenud emotsionaalse läheduse ja vaimse eemaldumise tulemusena.
Vaikne lahkuminek algab tavaliselt millestki väga väikesest. Partner ei räägi enam nii palju kui varem. Tema vastused muutuvad lühemaks. Vestlused on praktilised, mitte hingestatud. Suhtlus, mis varem oli soe ja loomulik, muutub formaalsemaks. Mõlemad partnerid võivad mõelda, et see on lihtsalt väsimus või elu kiire tempo, aga tegelikult on see esimene märk, et suhe on astunud eemaldumise faasi. Inimesed ei muutu üleöö külmaks. Nad muutuvad väsinuks korduvalt kuulamata tunnetest ja väljendamata igatsustest.
Vaikse lahkumineku teine märk on see, et partner lõpetab jagamise. Jagamine on iga suhte elusüda. Kui partner ei räägi enam oma päevast, tunnetest, hirmudest ega rõõmudest, tekib suhtesse vaikus, mis on nähtamatu, kuid väga tugev. See pole mitte kurjuse, vaid kaitsemehhanismi vaikus. Inimene, kes lõpetab jagamise, on tõenäoliselt tundnud pikka aega, et tema sõnu ei kuulata või need ei ole partnerile enam olulised. Ja kui jagamine lakkab, lakkab ka emotsionaalne ühendus.
Kolmas märk on see, kui suhtlus muutub pinnapealiseks. Partnerid räägivad ainult vajalikke asju: toidust, tööst, arvetest, laste asjadest. Nende vahel kaob sügavus ja kaob sisemine maailm, mida kunagi jagati. Vaikset lahkuminekut on kõige lihtsam märgata just siin – vestlustes, mis on kaotanud elurõõmu, spontaansuse ja tähenduse. Kui suhe muutub praktiliseks projektiks, mitte kahe inimese ühenduseks, on see selge märk, et miski on liikumas vales suunas.
Neljas märk on füüsilise läheduse kadumine. Füüsiline lähedus ei ole alati seks, vaid palju laiem spekter: kallistused, puudutused, pikad pilgud, käest kinni hoidmine. Kui need hakkavad kaduma või muutuvad haruldaseks, hakkab suhe kaotama soojust. Vaikus, mis tekib puudutuste kadumisel, on teistsugune – see on vaikne ja külm, täis öeldud-asjade asemel ütlemata jäänud sõnu. Kui partnerid ei tunne enam teineteise keha ja energia lähedust, hakkab nende vahel kasvama vaimne distants.
Viies märk on see, kui mõlemad partnerid hakkavad otsima tähelepanu, tuge või kinnitust väljaspool suhet. See ei tähenda tingimata truudusetust. See tähendab lihtsalt seda, et inimene ei tunne end suhtes enam nähtuna või mõistetuna. Kui ta leiab selle tunde kuskilt mujalt – sõpradelt, töökaaslastelt, veebimaailmast –, hakkab suhe vaikselt hajuma. Inimesed ei otsi kunagi ühendust mujalt, kui seda on piisavalt kodus.
Vaikset lahkuminekut ei põhjusta üks suur viga, vaid sadu väikeseid asju, mis jäävad aja jooksul tähelepanuta. Üks ära jäänud vestlus, üks unustatud kallistus, üks tagasihoitud tunne, üks lahendamata konflikt. Need tilgad kogunevad, kuni ühel hetkel tass lihtsalt saab täis.
Mis aga teeb vaikse lahkumineku ohtlikuks, on see, et partnerid võivad seda isegi mitte märgata enne, kui side on juba katkenud. Suhted ei lagune sellepärast, et kaks inimest ei sobi kokku. Need lagunevad sellepärast, et kaks inimest lõpetavad teineteise juurde jõudmise. Nad lõpetavad pingutamise. Nad lõpetavad päriselt kuulamise. Nad lõpetavad üksteise nägemise. Nad elavad kõrvuti, mitte koos.
Kuidas seda vältida? Kõigepealt tuleb märgata. Märgata vaikust, märgata eemaldumist, märgata tundeid, mis jäävad ütlemata. Kui midagi tundub valesti, siis tavaliselt see ongi valesti. Suhe saab taastuda ainult siis, kui mõlemad partnerid on valmis rääkima, kuulatama ja muutuma. Vaikust ei saa murda süüdistustega; saab murda ainult aususe ja pehmusega.
Vaikse lahkumineku peatamiseks on vaja taastada kolm asja: kohalolu, ausus ja lähedus. Kohalolu tähendab aega, kus partnerid on päriselt üksteise jaoks olemas. Ausus tähendab jagamist ka siis, kui see on ebamugav. Lähedus tähendab puudutusi, mis taastavad ühendust, mitte ainult intiimsust, vaid ka lihtsat inimlikku soojust. Kui need kolm asja tagasi tuua, hakkab suhe vaikselt uuesti hingama.
Vaikne lahkuminek ei pea olema lõpp. Seda saab peatada, tagasi pöörata ja isegi muuta suhte tugevamaks kui kunagi varem. Suhe taastub aina, kui partnerid otsustavad mitte käia teineteisest mööda, vaid pöörduda teineteise poole. Kõik algab ühest hetkest, mil keegi ütleb: ma tahan sinuni tagasi jõuda.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
