Vahendame UuedUudised artiklit
Viimastel nädalatel on väga päevakohaseks muutunud Ukraina sõja põgenike teema. Seisuga 13. märts 2022 on Eestisse laekunud neid ligikaudu 16 000. Paar päeva tagasi teatas siseministeerium, et Eestisse võib lähikuudel jõuda kokku kuni 100 000 ukrainlast.
Minus tekitab selline arv palju muresid, kuna meie väikese riigi ja rahva jaoks on see sulaselgelt liiga suur arv. Paljud toovad näiteks teisi Euroopa suurriike, nagu Saksamaad või Itaaliat, aga tuletan meelde, et meil on ainult 1,3 miljonit elanikku.
Selline kontrollimatu migratsioon Eestisse on suur löök nii meile kui ka meie erinevatele elu- ja tegevusvaldkondadele.
Isiklikult pole ma valitsuselt kuulnud ega näinud konkreetseid vastuseid, kuidas kavatsetakse kõiki sõjapõgenikke üle kontrollida, et need ka ametlikult (st. mitte nö. ümbrikupalga eest) tööle läheksid ja ei ürita meie headust ära kasutada, et makse mitte maksta ning riigilt toetusi saada. Olgem ausad – meie ettevõtjate jaoks on see kuldne aeg ja tõeline edu, et nii palju odavat tööjõudu on saabumas, sestap ei pea tööandjad nüüd palka tõstma kohalike meelitamiseks.
Teise olulise teemana tõstatan meie kõrghariduse.
Tartu Ülikool pakkub 250 tasuta õppekohta ukrainlastele ja hakkab õpetama ukraina keelt. Alles mõni aeg tagasi lektorid ise ju kisasid, et eelarves on augud sama suured nagu Mariaani süvik ja nüüd ise tegutsevad iseendi sõnade vastaselt. Vabandust, aga kuhu siis lähen mina ja mu eakaaslased? Tööle Maximasse? On ju loogiline, et keegi peaks selle kõik maksma kinni.
Kogu aeg kurdetakse, et Eestis on suur puudus kvalifitseeritud erialalisest tööjõust, eks siis hoitagu ka edaspidi eelisjärjekorras erinevaid Muhammede, Levchenkosid ja Banerjeesid. Irooniaga pooleks: kindlasti peale lõpetamist jäävad nad meile tänulikuks ja kui tarbe korral neid appi kutsume, jätavad nad seal, kuhu nad Eestist edasi on siirdunud, sedamaid sealse tegevuse pooleli ja maha kõik, mis neil seal on ning tormavad viivitamatult Eestisse tagasi.
Kolmandaks, me ju niigi võitleme venestamisega juba nõukogude ajast saadik ja see on jätkunud ka meie enam kui 30nel taasiseseisvusaastal, aga kerkib küsimus – kas on see ära tasunud? Pakuti teha eraldi Ukraina kooli, kuid õnneks tuli välja, et hetkeseisuga on see võimatu. Minu jaoks see on naljakas, kuna ise võitleme venestamise vastu eesti keele ja kultuuri säilitamise nimel juba aastaid, kuid astume nüüd ikka ja jälle samale rehale sama rõõmsameelselt.
Enamus Ukraina lastest või nende vanematest valivad vene koole, kuna nad ei valda eesti keelt ja vaevalt kõik neist seda tahavadki. Just eile sattus silmade ette artikkel, kus ukrainlased palusid eestlasi mitte diskrimineerida neid vene keele kasutamise pärast. Austatud sõjapõgenikud, palun tehke siis juba valik, kas Teie jaoks on siis vene keel okei või vihkate Te seda! Ma olen juba segaduses.
Põhiprobleem ei ole inimestes, kes siia tulevad. Põhiprobleem on meie valitsuses ja tema tegudes ning pakkumistes. Inimestest on arusaadav, et kõik tahavad hästi elada ja kasutavad hea meelega neid võimalusi, mida pakutakse. Ma usun, et igaüks meist teeks samuti nii. Meie “usaldusväärne” meedia, mis konkreetse, ka olulise, info asemel postitab tasulist prügi aka Ramzan Kadõrovi saapad “Prada”.
Kõik neelavad seda kõike alla ja on õnnelikud.
Eks armastagem edasi Kaja Kallase valitsust ja unustagem ta ära, tema tegudes ning sõnades! Meid kõiki ootab ühine tulevik. Loeme ja usaldame ka edaspidi libauudiste portaale, varsti niikuinii Kallas põgeneb sarnaselt oma isale Euroopasse, et seal “kaitsta” meie “huve” (multi- ja homopropaganda, teiste poliitiliste jõudude alla surumine, meie energeetilised “võimalused” tulevikus jms), aga rahvas jääb parandama ta vigu.
“Ja sööme heinu, nagu kirus Suure Prantsuse Revolutsiooni päevil” @ J. F. Foullon.
Lana Leemets
Allikas. UuedUudised
