Vene diplomaat Boriss Bondarev teatas ÜRO institutsioonide juures Genfis , et tal ei ole kunagi olnud nii häbi oma riigi pärast ja mõistis hukka president Vladimir Putini agressioonisõja Ukraina vastu.
Oma avalduses ütles Bondarev:
“Oma diplomaatilise karjääri 20 aasta jooksul olen ma näinud meie välispoliitikas erinevaid pöördeid, aga mitte kunagi ei ole mul olnud nii häbi oma riigi pärast kui selle aasta 24. veebruaril. Putini Ukraina ja tegelikult kogu läänemaailma vastu valla päästetud agressioonisõda ei ole ainult kuritegu Ukraina rahva vastu, vaid ilmselt ka kõige tõsisem kuritegu Venemaa rahva vastu, kusjuures rasvane Z-täht kriipsutab läbi igasuguse lootuse jõukale vabale ühiskonnale meie riigis.”
“Need, kes selle sõja kavandasid, tahavad vaid üht – jääda igaveseks võimule, elada pompoossetes maitsetutes paleedes, purjetada jahtidega, mis on tonnaažilt ja maksumuselt võrreldavad kogu Vene mereväega, nautides piiramatut võimu ja täielikku karistamatust. Selle saavutamiseks on nad valmis ohverdama nii palju elusid, kui kulub. Ainuüksi selle pärast on juba surnud tuhanded venelased ja ukrainlased.”
Ta ütles, et välisministeeriumi töö on viimastel aastatel muutunud “lihtsalt katastroofiliseks” ja lisas:
“Mul on kahju tunnistada, et kõigi nende 20 aasta jooksul on valede ja ebaprofessionaalsuse tase välisministeeriumi töös pidevalt kasvanud. Päris viimastel aastatel on see aga muutunud lihtsalt katastroofiliseks. Kallutamata informatsiooni, erapooletu analüüsi ja kaine prognoosimise asemel on propagandaklišeed 1930. aastate Nõukogude ajalehtede vaimus. Ehitatud on ennast pettev süsteem.”
Bondarev oli eriti kriitiline Venemaa välisministri Sergei Lavrovi suhtes, kes on tema sõnul muutunud “professionaalsest ja haritud intellektuaalist”, keda paljud Bondarevi kolleegid kõrgelt hindasid, inimeseks, kes teeb pidevalt vastuolulisiavaldusi ja ähvardab maailma (seega ka Venemaad) tuumarelvadega.
“Täna ei tähenda välisministeerium diplomaatiat. See tähendab täielikult sõjaõhutamist, valesid ja vihkamist. See teenib väheste huve, need vähesed inimesed aitavad seega kaasa minu riigi edasisele isoleerimisele ja degradeerumisele. Venemaal ei ole enam liitlasi ja süüdistada ei ole kedagi peale oma hoolimatu ja halvasti kavandatud poliitika.”
“Ma õppisin, et saada diplomaadiks ja ma olen olnud diplomaat 20 aastat. Ministeeriumist on saanud minu kodu ja perekond. Aga ma lihtsalt ei saa enam jagada seda verist, rumalat ja absoluutselt ebavajalikku teotust.”
Nüüd kutsume kõiki teisi Vene diplomaate ÜROs – ja kogu maailmas – järgima tema moraalset eeskuju ja tagasi astuma.
