Olen 82-aastane, mul on 4 last, 11 lapselast, 2 lapselapselast ja elan praegu toas, mille suurus on 12 ruutmeetrit.
Mul ei ole enam kodu ega kalleid asju, aga mul on keegi, kes koristab mu tuba, valmistab toitu ja vahetab minu voodipesu, mõõdab minu vererõhku ja kaalub mind.
Mul ei ole enam lapselaste naeru, ma ei näe neid üleskasvamas, kallistamas ja vaidlemas.
Mõned neist tulevad minu juurde iga 15 päeva tagant, mõned iga kolme või nelja kuu tagant ja mõned mitte kunagi.
Talvel ma enam tööd ei tee, kooke ei küpseta, aeda ei kaeva, taimi ei kasvata.
Mul on veel paar hobi. Mulle meeldib lugeda, aga silmad hakkavad kiiresti valutama.
Ma ei tea, kui kaua veel, aga ma pean selle üksindusega harjuma.
Siin, praeguses kodus juhin grupitöid ja aitan endast nõrgemaid inimesi nii palju, kui jõuan ja saan. Veel hiljuti lugesin valjusti liikumatule naisele kõrvalruumis uudiseid ette. Me laulsime koos, aga ta suri paari päeva eest.
Öeldakse, et elu läheb pikemaks. Miks? Miks?
Kui ma olen üksi, saan vaadata pilte oma perekonnast ja meenutan mälestusi, mille kodust kaasa võtsin. Ja see on kõik.
Loodan, et ka järgmised põlvkonnad mõistaksid, et nad ei unustaks neid perekonnaliikmeid, kes juba eakad on.
Palun ära näita seda kirja mu lastele!
Vanaema Maria armastab sind.
