Millal täpselt must kass kahe võimupartei vahelt läbi jooksis, on raske öelda. Neid olukordi on olnud mitu ja nende parteide keeruliste suhete ajalugu on pikk. Tõenäoliselt on Keskerakonna-poolne survestamise, et mitte öelda tülinorimise kaalutlus peamiselt pragmaatiline. Nad õppisid EKRE-lt, et koalitsioonis on võimalik edukalt opositsiooni mängida, poliitpunkte noppida ja toetust kasvatada. Nad õppisid elektri hinna läbirääkimistelt, et avalik survestamine kannab oravate vastu vilja. Nad aduvad, et on ainult aja küsimus, millal koroonapiiranguid leevendatakse, ja tahavad ennast esimesena ajaloo n-ö õigele poolele seada.
Laiemas vaates kurvastab, et Keskerakonna võtted on hakanud ekrestuma. Eesti poliitkultuur pole niigi kõige paremas seisus. Ent kahjuks valija pigem premeerib sellist käitumist toetuse kasvuga.
Muidugi pole ka Reformierakond selles mängus puhas poiss. Nende „kuulsus” ebamugava partnerina ulatub aastakümnete taha. Praegugi on näha, et kohati ajavad nad pigem jonni ja peenhäälestavad, rääkides näiteks koroonatõendi küsimuses vingerdavat juttu.
Seejuures ei ole alternatiivsed koalitsioonid kummalegi valitsuspartnerile mugavamad. Alternatiivseid variante on kaks. Esiteks Keskerakonna koalitsioon EKRE ja Isamaaga, mille stressirohkust Jüri Ratas ilmselt veel mäletab. Ja vaevalt oleks Reformierakonnale koalitsioon Isamaa ja SDE-ga mugavam kui praegune
Loe edasi SIIT
Allikas: epl.delfi.ee
