„Täna mälestame kõiki neid, kelle ustel kõlas 85 aastat tagasi saatusliku tagajärjega koputus. 1941. aasta 14. juuni varahommikul küüditas Nõukogude režiim Eestist Siberisse ligikaudu 10 000 inimest – nende seas naisi, lapsi ja eakaid –, kelle senine elu jõhkralt katkestati. Kogu Baltikumis puudutas see kuritegu kümneid tuhandeid inimesi, kes rebiti lahti oma kodudest, perekondadest ja senisest elust.
Küüditamine oli üks kommunistliku režiimi rängemaid kuritegusid ja puudutas pea iga perekonda Eestis. Kuigi möödunud on mitu inimpõlve, hoiame endiselt elus mälestust küüditatutest ja Nõukogude Liidu toime pandud kuritegudest.
Paraku ei ole seesama kurjus, mis viis kümned tuhanded inimesed 1941. aastal Siberisse, kadunud ka tänapäeval. Venemaa jätkab jõhkrat agressioonisõda Ukraina vastu, hävitades linnu, terroriseerides tsiviilelanikke ning küüditades lapsi. Rohkem kui 20 000 Ukraina last on viidud sunniviisiliselt Venemaa kontrolli alla, röövides neilt lapsepõlve, kodu, perekonna ja sageli ka nende identiteedi.
Ajalugu õpetab, et karistuseta jäänud kuriteod sünnitavad uusi kuritegusid. Nõukogude okupatsiooni ja küüditamiste eest ei ole tänaseni vastutust võetud. Rahvusvahelise kogukonna kohustus on tagada, et Venemaa agressioon Ukrainas ning seal toime pandud kuriteod ei jääks karistuseta.
Eesti töötab aktiivselt selle nimel, et kõik küüditatud Ukraina lapsed pääseksid koju tagasi ja Venemaa agressiooni eest vastutajad toodaks eritribunali ette. Vaid vastutusele võtmine võimaldab vältida selliste tragöödiate kordumist.“
