Inimese füüsiline tugevus ja vaimne tugevus ei ole üks ja sama asi. Keegi võib olla väga heas vormis, taluda valu, teha rasket tööd ja jätta endast äärmiselt tugeva mulje, kuid samal ajal olla emotsionaalselt ebakindel, kergesti haavatav või raskustes oma tunnetega toime tulemisega.
Just igapäevane vestlus võib seda vastuolu kõige paremini paljastada.
Mõned fraasid tunduvad täiesti tavalised. Inimene võib need öelda möödaminnes, naljatades või isegi harjumusest. Kuid kui teatud väljendid korduvad pidevalt, võivad need viidata sellele, et inimese sisemine tugevus ei ole sama suur kui tema väline enesekindlus.
Oluline on siiski meeles pidada, et üksainus lause ei näita inimese iseloomu ega vaimset seisundit. Määravaks muutub muster ja see, kuidas inimene järjepidevalt raskustele, kriitikale, ebaõnnestumistele ja tunnetele reageerib.
1. „Mind ei huvita, mida teised minust arvavad.“
Esmapilgul kõlab see väga enesekindlalt.
Tegelikult võib pidev vajadus öelda, et teiste arvamus ei lähe üldse korda, viidata hoopis vastupidisele.
Vaimselt tugev inimene ei pea kõigile tõestama, et ta teiste arvamusest ei hooli. Ta lihtsalt teab, kelle arvamus on talle oluline ja kelle oma mitte.
Kui inimene kordab pidevalt, et „mind ei huvita“, võib see mõnikord tähendada, et tegelikult hoolib ta väga.
Ta võib olla saanud haiget kriitikast, tagasilükkamisest või teiste hinnangutest ning proovib ennast selle eest kaitsta.
Tõeline sisemine tugevus ei tähenda tundetust.
See tähendab, et sa suudad kuulda kriitikat ilma, et see määraks sinu väärtuse.
2. „Ma ei vaja mitte kedagi.“
See on üks kõige petlikumaid tugevuse fraase.
Iseseisvus on hea omadus. Aga täielik veendumus, et mitte kedagi pole vaja, võib muutuda isolatsiooniks.
Vaimselt tugev inimene oskab ise hakkama saada, kuid ta oskab ka abi vastu võtta.
Ta ei näe toetuse küsimist nõrkusena.
Ta mõistab, et inimene ei ole loodud kõike üksinda kandma.
Kui keegi rõhutab pidevalt, et ta ei vaja mitte kedagi, võib selle taga olla hirm sõltuvuse, pettumuse või haiget saamise ees.
Mõnikord ei öelda „ma ei vaja kedagi“ sellepärast, et inimene on nii tugev.
Seda öeldakse sellepärast, et ta kardab uuesti usaldada.
3. „Ma ei räägi oma tunnetest.“
Tundeid ei saa lihtsalt välja lülitada.
Kui inimene ei räägi kunagi sellest, mida ta tunneb, ei tähenda see automaatselt, et tal on vähem emotsioone. Mõnikord tähendab see, et ta ei oska nendega toime tulla või kardab haavatavust.
Vaimne tugevus ei tähenda, et inimene ei nuta.
See tähendab, et ta suudab tunnistada:
„See tegi mulle haiget.“
„Ma olen pettunud.“
„Ma kardan.“
„Ma vajan abi.“
See nõuab sageli palju rohkem julgust kui teeselda, et mitte miski ei lähe korda.
4. „Ma saan kõigega ise hakkama.“
See lause võib olla tõsi.
Kuid kui inimene ütleb seda olukorras, kus ta on ilmselgelt ülekoormatud, võib tegemist olla hoopis liigse enesekindluse maskiga.
Kõigega üksi hakkama saamine võib mõnda aega töötada.
Pikemas perspektiivis võib see aga viia läbipõlemise, üksinduse ja sisemise kurnatuseni.
Tugev inimene oskab öelda ka:
„Ma saan sellega hakkama, aga praegu oleks mul abi vaja.“
Need kaks asja ei välista teineteist.
Abi küsimine ei võta inimeselt tema tugevust.
5. „Ma ei anna kellelegi teist võimalust.“
Piiride seadmine on oluline.
Kõik inimesed ei vääri lõputult uusi võimalusi.
Kuid absoluutne keeld kellelegi andestada võib mõnikord näidata, et inimene ei ole suutnud oma mineviku valust lahti lasta.
Andestamine ei tähenda, et pead inimese tagasi oma ellu võtma.
Sa võid andestada ja ikkagi lahkuda.
Võid mõista ja ikkagi piiri seada.
Vaimne tugevus seisneb selles, et minevik ei kontrolli enam sinu olevikku.
Kui kogu sinu identiteet on üles ehitatud sellele, kes sulle kunagi haiget tegi, on see inimene endiselt sinu elus – isegi kui ta füüsiliselt seal enam ei ole.
6. „Ma ei eksi kunagi.“
See fraas paljastab väga kiiresti inimese sisemise ebakindluse.
Tõeliselt tugev inimene ei karda öelda:
„Ma eksisin.“
„Ma sain valesti aru.“
„Sul oli õigus.“
„Ma oleksin võinud paremini käituda.“
Viga tunnistada ei ole alandav.
See näitab enesekindlust.
Kui inimene peab iga vaidluse võitma, viimase sõna ütlema ja alati õigeks jääma, võib tema suur enesekindlus olla tegelikult väga habras.
Sest kui inimese eneseväärtus sõltub alati õigus olemisest, muutub iga kriitika ohuks tema identiteedile.
7. „Kui keegi mind ei austa, siis ma näitan talle.“
See fraas võib kõlada jõuliselt ja isegi hirmutavalt.
Aga kontrollimatu vajadus oma austust jõuga välja nõuda ei ole vaimse tugevuse märk.
Tugev inimene oskab valida, millesse ta oma energiat paneb.
Kõigile ei ole vaja midagi tõestada.
Mõnikord on kõige tugevam vastus lahkumine.
Mõnikord on kõige parem vastus vaikus.
Mõnikord piisab piirist.
Inimene, kes peab pidevalt oma jõudu demonstreerima, võib tegelikult vajada teiste kinnitust selle kohta, et ta on tugev.
8. „Ma ei hooli.“
See võib olla üks kõige kurvemaid fraase.
„Ma ei hooli.“
„Pole vahet.“
„Mind ei huvita enam.“
Mõnikord tähendab see tõesti, et inimene on edasi liikunud.
Kuid mõnikord tähendab see hoopis, et ta hoolis nii palju, et enam ei jaksa.
Emotsionaalne kurnatus võib panna inimese loobuma võitlemast.
Ta ei taha enam selgitada.
Ta ei taha enam vaielda.
Ta ei taha enam loota.
Ta lihtsalt tõmbub eemale.
Sellisel juhul ei ole küsimus hoolimises.
Küsimus võib olla selles, et inimene on liiga kaua pidanud end tugevaks tegema.
9. „Ma ei vaja puhkust.“
See fraas võib eriti sageli kõlada inimestelt, kes seostavad oma väärtuse pideva tegutsemisega.
Nad töötavad, treenivad, korraldavad, aitavad teisi ja suruvad ennast edasi ka siis, kui keha ja vaim annavad märku, et piir on lähedal.
Puhkamine ei ole nõrkus.
Inimene ei ole masin.
Vaimne tugevus tähendab ka oskust märgata, millal tuleb peatuda.
Mõnikord on kõige targem otsus mitte rohkem pingutada, vaid võtta samm tagasi.
Füüsiline tugevus ei tähenda automaatselt vaimset tugevust
Väga tugev keha võib varjata väga ebakindlat sisemaailma.
Samamoodi võib tagasihoidliku välimusega inimene olla erakordselt tugeva vaimuga.
Vaimset tugevust näitavad hoopis teised asjad.
Kas inimene suudab tunnistada oma vigu?
Kas ta oskab vabandada?
Kas ta suudab taluda kriitikat ilma kohe ründamata?
Kas ta oskab öelda „ei“ ilma teisi alandamata?
Kas ta suudab abi vastu võtta?
Kas ta oskab oma tunnetest rääkida?
Kas ta suudab pärast ebaõnnestumist uuesti proovida?
Kas ta suudab lahkuda olukorrast, mis talle enam head ei tee?
Need omadused räägivad inimese sisemisest tugevusest palju rohkem kui lihased, välimus või agressiivne enesekindlus.
Kõige tugevam inimene ei pea kogu aeg tugev välja nägema
Meie kultuuris võib olla lihtne ajada tugevus segamini külmuse, vaikimise, agressiivsuse või sõltumatusega.
Tegelik tugevus võib aga välja näha hoopis teistsugune.
See võib olla inimene, kes ütleb:
„Ma ei tea, mida teha, aga ma proovin välja mõelda.“
„See tegi mulle haiget.“
„Ma vajasin abi ja ma küsisin seda.“
„Ma eksisin.“
„Ma ei pea seda olukorda võitma.“
„Ma võin alustada uuesti.“
Need laused ei tee inimest nõrgaks.
Need näitavad, et inimene ei pea oma ego kaitsmiseks kogu aeg maski kandma.
Lõppsõna
Kõige tugevam inimene ruumis ei ole alati see, kes räägib kõige kõvemini, näeb kõige karmim välja või väidab, et ei vaja mitte kedagi.
Sageli on tõeliselt tugev hoopis see, kes suudab endale ausalt otsa vaadata.
Kes julgeb tunnistada oma hirmu.
Kes suudab pärast kukkumist püsti tõusta.
Kes oskab andestada, kuid hoiab oma piire.
Kes ei pea teistele tõestama, kui tugev ta on.
Sest vaimne tugevus ei seisne selles, et miski ei tee sulle haiget. See seisneb selles, et sa ei lase valul otsustada, milliseks inimeseks sa muutud.
