Ühismeediat süüdistavad idiootide põlvkonna kasvatamises ja hullude vaatenurkade võimendajana nii suurettevõtete eksjuhid kui ka kirjanikud, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Google’i endine juht Eric Shmidt, kes juhtis otsinguteenusest välja kasvanud ettevõtmiste kontserni Alphabet kuni 2018. aastani, tunnistas pisukest viga. Aeg-ajalt ju küsitakse, kas seni tehtule tagasi vaadates otsustaksid midagi teisiti. Öeldakse, et inimese tugevus on tema õppimisvõime.
Paljud on ilmselt õppinud, et antud väide ei kehti kõigi kohta. See seik jäägu edasi arendamata ja on siin vaid kasutusel, et raamistada antud kahetsuse eripära. Shmidti ajalehe Wall Street Journal korraldatud konverentsil esinemise käigus väljaöeldu sõnastus oli huvitav. Enesekriitika meenutas kompvekipaberit, mille tõttu maius üleüldse kätte võetakse. Paberi sees võib olla oodatust midagi muud. Sellest saadakse aru alles söömise käigus, kui on juba hilja.
Shmidt tõdes “meie”-vormi kasutades sotsiaalmeedia kohta, et see töötab idiootide ja hullude inimeste võimendajana ja seda polnud nemad kavatsenud. “Meie” osa piirduks sotsiaalmeedia sektoris Google’i osaks olevaga peamiselt Youtube’iga. Vaevalt, et ta pidas silmas ainult videopilti edastavat keskkonda. Kogu vestluse algataja oli USA valitsuse rünnak, milles Google’it süüdistatakse liigses võimus.
Seda ilmsemalt on see alles esimene omanäoline suurte USA IT-ettevõtete vastu kohtuteeni viidud rünnak. Teadupärast ei ole poliitikud rahul Facebooki ega Twitteri mõjuvõimuga, pahased ollakse Apple’i ning Amazoni peale jne. Sestap võib arvata, et Shmidt osutas kõigile populaarsetele sotsiaalmeedia platvormidele kui idiootide kasvulavale. Peamiselt teiste põhjustatud jamade tõttu on nemad nüüd esimesena süüdlaseks tembeldatud. Arusaamatuks jääb, ega ta ometi pidanud idiootidena silmas sotsiaalmeedias kasvanud ja nüüd neid süüdistama asunud poliitikuid.
Idiootide probleem on rahvusvaheline. Sarnase mõtte leiab nädalavahetusel tehtud pöördumisest India noorte poole. India kirjanik Chetan Bhagat paneb leviku suuruselt kolmandas ajalehes The Times of India trükitud avalikus pöördumises noortele südamele, et nad eemalduksid nutitelefonidest. Vastasel juhul ootab neid häving. Kirjanik pole üleüldse kindel, kas noored tema sõnumit märkavad. Arvatavasti on nad keskendunud telefonis muudele tegevustele. Sedamoodi möödub Indias laste ärkvel oldud ajast viis kuni seitse tundi.
Sotsiaalselt tähelepaneliku inimesena teab ta kohe täpsustada, et ka täiskasvanute elust möödub nutiseadme ekraani ees sarnane hulk aega. Tähelepanekust idaneb esimene õpetlik sõnum. Õpetus, mis oleks vanematelegi kasuks kui, vaid neid samas tähelepanekus praktiliselt maha ei kantaks.
Nimelt märgib Chetan Bhagat, et noortel on selle ajaga võimalik midagi head teha. Viis tundi on umbes kolmandik inimese viljakast ajast. Täpsemalt, kolmandik aktiivsest elust. Aeg, mis võiks olla arendav ja rikastav. Vanemate, see on pensionäride ja nn “paika loksunud põlvkond” võib oma aega sel moel lihtsalt suretada. Noorte puhul sama tehes sünnib põlvkond, mida nimetab autor SMS-i stiilis kompaktses sõnamängus unustatud põlvkonnaks. Oma elu suhtes sihitu ja oma rahva osas aimutu põlvkond.
Chetan Bhagat toob esile kolm ohtu. Esiteks massiivne ajaraisk. Aega võiks kasutada millegi loomisele, kulutatakse teiste loodu tarbimisele või tühja-tähja peale. Kirjanik püüab kuvandada võimalustest rikast tulevikku, kui vaid noored kasutaksid telefonile antud ajast mõned tunnid ennast arendavatele tegevustele. Inimese arenguks koguneks tuhandeid tunde, kuni saadakse täiskasvanuks.
Teise hoiatuse sõnum resoneerib Eric Shmidt omaga. Tundide viisi arutut sisu põrnitsedes muutub aju nüriks. Ta osutab ajus kahele poolele. Üks tegeleb tajumise, sh mõtlemisega, kui teine tegeleb emotsioonidega. Pahna vaatamise tulemusel jääb mõtlemise osa soiku, langeb võime olukordade mõistmiseks, loogiliseks aruteluks, erinevate stsenaariumide märkamiseks ja kaalutlevaks otsustamiseks. Põhilist koormust kandev emotsionaalsus viib fanatismi, omadeks ja vaenlasteks jagamise ja konstantse vihkamiseni. Sünnivad inimesed, keda on lihtne provotseerida ja ära kasutada. Lühidalt, inimesed, kellel ei lähe elus hästi. Shmidti tõlkes sünnivad idioodid.
Kolmanda ohuna märgib Chetan Bhagat väsimuse pealetungi, motivatsiooni ja energia puudust, millegi iseseisvaks tegemiseks. Taolises olukorras otsitakse oma ebaõnnestumisele põhjused. Enamasti kedagi, kes on süüdi sinu saamatuses. Huvitav, kust oleks neid kõige lihtsamini leida. Loomulikult nutitelefoni ekraanilt, kuigi tegelikult peaks vaatama peeglisse. Seal on see, kes peaks ütlema, et seda polnud tema kavatsenud.
Err.ee
