Enamik inimesi ei pea end tüütuks. Vastupidi, peaaegu igaüks usub, et ta on huvitav, avatud ja meeldiv vestluskaaslane. Just seetõttu ongi tüütu käitumine sageli alateadlik. See ei sünni pahatahtlikkusest, vaid vähesest eneseteadlikkusest. Tüütu seltskonnaga inimesed ei märka enamasti ise, et nad kasutavad pidevalt samu lauseid, mis panevad teised vaikselt eemalduma, väsima või vestlusest välja lülituma.
Esimene lause, mis sageli tüütust tekitab, on „mina, mina ja mina“. Inimene, kes räägib pidevalt ainult iseendast, oma kogemustest ja probleemidest, ei pruugi märgata, et vestlus ei ole enam dialoog, vaid monoloog. Ta võib arvata, et jagab ja loob sidet, kuid tegelikult jätab ta teisele poolele tunde, et nende mõtted ja tunded ei ole olulised.
Teine tüüpiline lause on „see pole midagi, mul oli hullem“. Selline ütlus kõlab esmapilgul toetavana, kuid tegelikult pisendab see teise inimese kogemust. Selle asemel, et kuulata ja kaasa tunda, pööratakse tähelepanu endale. Aja jooksul loob see tunde, et oma muresid pole mõtet jagada, sest neid võrreldakse alati kellegi teise omadega.
Kolmas sageli korduv lause on „ma ütlen seda ainult sinu enda heaks“. Selle taga võib olla soov aidata, kuid sageli kasutatakse seda õigustusena kriitikale või hinnangule. Kui inimene pidevalt teab paremini, mis on teistele hea, muutub tema seltskond väsitavaks ja survestavaks.
Neljas lause, mis teisi kurnab, on „sa oled liiga tundlik“. See ütlemine tühistab teise inimese tunded ja paneb vastutuse ebamugavuse eest tema enda õlgadele. Inimene, kes seda kasutab, ei pruugi mõista, et just selline suhtumine loob distantse ja külmust.
Viies lause on „alati on nii olnud“. See väljend sulgeb igasuguse arengu ja arutelu. Kui keegi kasutab seda pidevalt, annab ta märku, et muutus ei ole teretulnud ja teise vaatenurgal pole kohta. See muudab vestlused etteaimatavaks ja igavaks.
Kuues levinud lause on „ära muretse, see pole oluline“. Kuigi see võib olla mõeldud lohutuseks, jätab see teisele inimesele tunde, et tema mure ei ole piisavalt tähtis. Kui seda korratakse sageli, õpivad teised oma tundeid varjama või üldse mitte jagama.
Seitsmes tüütust tekitav ütlus on „ma ju ütlesin sulle“. See lause ei lahenda olukorda, vaid toob kaasa süü- ja häbitunde. Inimene, kes seda kasutab, võib arvata, et ta rõhutab oma tarkust, kuid tegelikult lõhub see usaldust ja koostööd.
Kaheksas lause on „sa teed alati nii“. Üldistamine on üks kiiremaid viise tekitada kaitsepositsiooni. Kui keegi kuuleb pidevalt, et ta „alati“ või „kunagi“ midagi teeb, tekib tunne, et teda ei nähta tervikuna, vaid hinnatakse ühe mustri kaudu.
Üheksas lause on „tegelikult peaksid sa…“. See väljend jätab mulje, et teise inimese valikud ei ole piisavad või õiged. Kui keegi jagab oma kogemust ja saab vastuseks juhendi, mida ta „peaks“ tegema, kaob vestlusest empaatia.
Kümnes lause on „see on lihtsalt nali“. Sageli kasutatakse seda pärast ebameeldivat kommentaari. Inimene, kes seda ütleb, ei pruugi mõista, et huumor ei õigusta haavavat sõnumit. Kui naljad teevad haiget, ei ole need enam naljad.
Üheteistkümnes ja viimane lause on „ära võta kõike nii tõsiselt“. See võib tunduda süütu, kuid tegelikult sulgeb see vestluse ja vähendab teise inimese kogemuse väärtust. See annab märku, et tema tunded on liialdatud või ebavajalikud.
Tüütu seltskonnaga inimesed ei kasuta neid lauseid teadlikult pahatahtlikkusest. Enamasti on tegemist harjumuste ja õpitud suhtlusmustritega. Probleem tekib siis, kui puudub valmisolek ennast kõrvalt vaadata ja vastutust võtta selle eest, kuidas teised end nende seltskonnas tunnevad.
Hea uudis on see, et eneseteadlikkus muudab kõike. Kui inimene hakkab rohkem kuulama kui rääkima, küsima enne nõu andmist ja arvestama, et iga kogemus on erinev, muutub ka tema seltskond kergemaks ja meeldivamaks. Tõeline hea vestlus ei seisne selles, mida sa ütled, vaid selles, kuidas teine inimene end sinu kõrval tunneb.
Loe teisi huvitavaid teemasi SIIT
