“Igapäevaselt kuuleme statistikast neid arve, mis ütlevad, kui palju haiglasse sattus inimesi, kui palju suri ja kui palju haiglast lahkus. Me teame palju vähem seda, mis juhtub nende inimestega, kes on saanud COVID 19 diagnoosi järgneva aasta jooksul,” tõdes teadusnõukoja liige, dr. Ruth Kalda hiljutise uuringu tulemusi tutvustades, mille raames võeti luubi alla COVID-19 põdenud inimeste suremus.
“Võtsime kokku andmed nende patsientide kohta, kes said COVID diagnoosi 2020. aasta veebruarist kuni 2021. aasta veebruarini ja nüüd oli meil võimalus 12 kuu vältel jälgida, mis saab nende patsientidega,” selgitas Tartu ülikooli peremeditsiini professor Kalda.
Ühtekokku oli neid patsiente üle 66 000 ja selleks, et oleks võimalik teha olulisi järeldusi, võrreldi neid kohandatud kontrollgrupiga, keda oli ligi 250 000 patsienti.
“Kokkuvõtlikult oli COVID-19 diagnoosi saanud patsientide 12 kuule kohandatud suremus ligi neli korda ehk 3,8 korda kõrgem, kui nende hulgas, kes COVID diagnoosi ei omanud,” lausus ta.
Suremust vaadeldi uuringus kolme erineva perioodi vältel. “Üks on selline varane haiglajärgne suremus, mis me defineerisime viie nädalajärgseks, siis edasi pärast seda veel seitse nädalat ehk kuni 84 päeva ja pärast seda ülejäänud 12 kuud,” rääkis Kalda. “Veel vaatasime, kui palju surmajuhtumeid tuleb nende patsientide hulgast, kellel on nii-öelda olnud kergem või mõõdukam haigestumus, kes pole vajanud haiglaravi või kellel on olnud kriitiline ja raske seis, kes on haiglaravi ja intensiivravi vajanud.”
40% surmadest tuli kergemalt läbi põdenud inimeste grupist
“Saime teada, et ligi 61 protsenti surmadest tuli nende hulgast, kes põdesid COVIDit raskelt või kriitiliselt, aga see tähendab seda, et 40 protsenti tuli siis nende hulgast, kes nii-öelda kuulusid kergemalt haiguse läbi põdenud inimeste gruppi,” märkis ta.
Kalda sõnul oli uuringu põhjal eriti kõrge suremus viis nädalat pärast COVID diagnoosi saamist ja COVIDisse haigestunutel oli see 13 korda kõrgem kui kontrollgrupil.
“Kui nüüd vaadata vanusest lähtuvalt, siis vanus mängis väga suurt rolli, mis edaspidi juhtuma hakkab,” lausus ta. “Nägime selgelt, et alla 60 aastaste suremusega on olulised erinevused. Alla 60 aastaste hulgas oli suremus oluliselt kõrgem vaid vahetult diagnoosi saamise järgselt viie nädala vältel. Üle kuuekümneaastastel oli suremus pärast diagnoosi saamist kontrollgrupiga võrreldes ligi kuus korda kõrgem. “
Iga vanuseaasta lisab kümnendiku surmariski
Uuringu põhjal võib öelda, et üle 60-aastastel andis iga vanuseaasta juurde 10% suremuse riski.
“Märkimisväärne oli ka see, et alla 60 aastaste hulgas oli seotud see varane suremus ka näiteks kasvajalise haiguse esinemisega,” sõnas Kalda, kelle sõnul olid surmapõhjuste seas juhtival kohal enamjaolt südame-veresoonkonna haigused ja kroonilised hingamisteede haigused
“Mis mängis veel nagu rolli, oli meessugu. Ja eriti see, kui mehel oli veel kaasuvana ka mitu kroonilist haigust, siis tema suremus oli märkimisväärselt kõrgem ja just nimelt alla 60 aastaste hulgas,” nentis Kalda.
“Siin on selliseid olulisi mõttekohti, sest pole tegu ainult haigusega, mis põhjustab meil suremust haiglas ja eakate hulgas,” lausus ta. “Suremus on märkimisväärselt kõrgem ka järgneva 12 kuu vältel. Ja teine asi, et on teatud faktorid, mis mängivad rolli ka nii-öelda noorte, alla 60 aastaste hulgas – need on kaasuvad haigused ja meessugu.”
Uuring on läbi viidud Tartu Ülikoolis teadlaste grupi poolt, kelle eesotsas oli professor Anneli Uusküla ja kaasa on löönud lisaks Kaldale endale väga märkimisväärne hulk teisi teadlasi, kaasa arvatud professor Krista Fischer.
