Huvitavat

Ta lahkus sinu elust järsku ja hoiatuseta – mis edasi?

Nii armu- kui muudes inimsuhetes tuleb ette olukordi, kus üks osapool omavahelise sideme ootamatult läbi lõikab. Ei anna ta hoiatust ega selgitust, keeldub tagasi helistamast/kirjutamast ja selgitamast.

Selline käitumine on saanud inglise slängis nimeks ghosting, eesti keeles päris tabavat vastet vist pole. Selle kohta võiks öelda “kadus nagu vits vette” või “haihtus nagu kummitus”.

See mahajääjale enamasti ebamugavust tekitav, sest tahaks ju vähemalt selgitust, mis juhtus. Tihti on raske isegi mõista, mis täpselt valesti läks. Loogiliselt võttes on muidugi arusaadav, et olukord muutus teisele mingil põhjusel liig ebamugavaks, et seda jätkata, aga tema kommentaari tahaks ikka. Eriti, kui mängus on õrnemad tunded.

Halvemal juhul tekitab teise peitupugemine suurt segadust ja valu. Lootus, et kunagi ikka kohtute ja ta oma käitumist selgitab, ei anna lohutust just kauaks. Kuidas sellisest hülgamisest üle saada ja väärikalt edasi minna?

Lühidalt seletades võib ghost’imises tabada ajastu vaimu. Kuulus teadlane ja psühhoanalüütik Erich Fromm kirjutas juba ligi saja aasta eest, kuidas moodne inimene on hakanud nii ennast kui ka teisi kaubana nägema. Selle tulemusel meie väärtus baseerub mitte eelkõige sisemistel väärtustel (headel isikuomadustel), vaid üldisel kaubanduslikkusel/müüdavusel.

Kohtingute vallas on sellele kerge näiteid leida: hea välimus, rikkus ja enesekindlus on alati muljet avaldavad, sisemiste väärtuste uurimisest huvituvad palju vähemad.

Tutvumisportaalid aitavad paraku taolise pealiskaudsuse süvenemisele ainult kaasa. Mida rohkem võimalikke kaaslasi sulle ette serveeritakse, seda vähem jätkub energiat ja valmidust neid lähemalt tundma õppida. Inimene kui selline kaotab tähendust ja väärtust, loeb see, kellel õnnestub võimalikult ruttu võimalikult palju muljet avaldada.




Sellest lähtuvalt pole ime, et mõni valib suhtluse või suhte lõpetamiseks lihtsalt lahkumise. Mida enam inimesed suurtesse asulatesse kolivad, seda kergemaks selline kadumine ka muutub. Pole ohtu, et äkki külavahel kohtute ja ta selgitusi nõuab. Ka üldine hoiak ei vaata viltu neile, kes suhetes aina lihtsamaid lahendusi otsivad. Pealiskaudsus ja kiired läbimõtlemata otsused pole patt.

Kui sa oled nüüd ise sellises olukorras, kus sind lihtsalt üksi jäeti, pead aru saama, et ootamatult suhtest välja hüppajal napib empaatiavõimet, julgust ja võib-olla isegi sinu vastu austust, et minna väärikalt.

Paljud lihtsalt pelgavad nii intensiivset olukorda, kus nad peavad oma tegude ja tunnete eest vastutust võtma. Aus olla tundub ebameeldiv, sest arvata võib, et teine saab haiget ja seda ei taha pealt vaadata. Kaugelt mitte igaüks pole valmis teise inimesega maha istuma, et öelda: “ma siiski väga ei hooli sinust” või “mulle meeldiks oma võimalused avatud hoida”.

Igatahes on selline käitumine ebaaus ja armutu. Pole aus kellegagi sügav side luua ja siis ise minema hiilida.

Kes midagi sellist kogenud või just praegu läbi elab, väärib tuge. Teadmatus ise on juba ebamugav. Kui meile pole antud võimalust mõista, miks miski pidi lõppema, on sellest üsna raske ka õppida ja seda konstruktiivselt läbi töötada. Sa pead põhjused ise leiutama ja omal jõul üle saama, oskamata isegi oma käitumist korrigeerida.




Paraku kipuvad inimesed sellises olukorras keskenduma negatiivsetele põhjustele, otsima vigu endas, olgu tegelikud põhjused millised tahes. Mõtleme, mida saanuks teisiti teha, otsime tagantjärele märke, mille õigsust keegi ei kinnita.

Sellega kaasnevad tihti häbi- või süütunne. Ilmselgelt polnud sa kellegi jaoks nii tähtis, et ta oleks sind aususega kostitanud. Sa avasid end kellelegi, kes ei väärtustanud seda piisavalt, et selgitusteks isegi oma aega kulutada. Kas ma olin/olen ikka piisavalt hea? Sellised olukorrad tekitavad reeglina kõhklusi ka tulevikuks ja tekitavad hirmu uuesti proovida.

Mida siis ette võtta? Lõpeta kahtlemine. Sa ei pea juurdlema, kas olid piisavalt hea. Ega selle üle, kas oled üldse kellegi jaoks piisavalt hea. Või selle üle, kas see võib juhtuda tulevikus.

Mis iganes see äkki kadunud isik tundis või mõtles, see ei saa olla selge ja hästi informeeritud hinnang sulle tervikuna, eriti kui teie tutvus oli veel suhteliselt värske. Eelkõige on see ajastu märk – ajastu, kus paljud teevad suhetes kiireid ja pealiskaudseid otsuseid, pelgavad lähedust ja pühendumist. Ära veena end, et sul pole teistele midagi väärtuslikku pakkuda. Ära sulge end ilule, kuna oled näinud süngust!

Selle tõdemuse juures võib olla esialgu raske viibida. Kergem on kuidagi reageerida, kahelda, viha või kurvastust tunda. Aga korda endale: see, et keegi ei suutnud sind hinnata või austada, ei tähenda, et sa ei vääri austust ja oled väärtusetu. Pigem on isegi hea, et sa ei sidunud end isegi lähedamalt inimesega, kes ei suutnud pühendumist hinnata.

Suhtest järsku põgenemine on eelkõige märk, et see inimene ei ole end piisavalt arenenud, et teisi alati hästi kohelda. Valmidus leppida ja õigustada enda puhul mistahes käitumist, mis teisi haavab, tähendab, et isik pole veel mingist isiklikust valust üle saanud ja edasi liikunud. Valmidus teisi haavata on suurim ohumärk, mida keegi võib suheldes enda kohta välja anda. Ole rõõmus, et sul oli võimalus seda varakult märgata.




Inimesed kulutavad palju aega oma elust soovides, et teised inimesed nende elus oleksid teistsugused – paremad, avatumad, küpsemad… Aga sa ei saa muuta teisi ega seda, kuidas nad su elust lahkuvad.

Küll saad endale meenutada, et sinu väärtus seisneb peamiselt enese väärtustamises, oma väärtuste põhjal. Mitte selles, kuidas keegi sind on hinnanud. Sa väärid kõike head, mis su ellu jõuab. Halvast saad aga õppida ja tugevamaks muutuda.

See ei pruugi juhtuda hetkega. Anna endale aega leinata, et keegi tähendusrikas isik on kaugenenud, ja ära püüa seda kurba kogemust alla suruda, kõrvale heita. Aga meenuta endale, et andsid endast parima ja ootad nüüd oma ellu inimest, kes oskab seda vastu võtta ja hinnata!

Jaga
Back to top button