Eelnevates „Suunamudija Soomes“ lühiblogi osades andsin mina, Sten Talivee, ülevaate sellest, milline on elu meie naabrite juures Helsingis. Nüüdsest on see sama suunamudija aga asunud üle lahe jälgima seda, mis toimub endises kodus, Eestis ning paraku ei saa ta mitte vaiki olla.
Uskumatu, kui palju on Eestis elavate inimeste sees õelust! Pea pooled kommentaaridest Facebookis ja foorumites on negatiivsed olenemata teemast mis parasjagu on püstitatud. Põhimõtteliselt pole Eestis vahet, kas Anett Kontaveit toob meile järgmise medali või superstaar Alika Milova otsustas uue aasta puhul lõigata endale uue soengu – ikka ja jälle on vaja kellelgi midagi negatiivset öelda, ükskõik kui tähtsa või vähetähtsusetu asjaga on tegemist.
Eesti uudiseid lugedes imestan, kui palju on inimestel energiat vihata, põlastada ja teisi maatasa teha. Selle asemel, et ehitada Eesti ühiskond heaks ja tugevaks kohaks, kus on kõigil tore elada, pritsitakse viha ning eeldatakse, et kordades olulisemate küsimusega peavad tegelema need, kes Toompeal istuvad. Ei pea!
Iga maa on täpselt selline, nagu on tema rahvas ja Eesti on kahjuks minu silmis suuremas osas matside maa – koht, kus näpuga näitamise ja kõvahäälse halvustamise eest saab seltskonnas vaat et kiitagi. Nõrgemale liiga tegemine on uhkuse asi, mitte patt, mida peaks häbenema. Kuhu me niimoodi jõuame? Tahan siiralt uskuda, et paarikümne aasta pärast oleme teinud hüppe tolereerivama ja vähem vihasema ühiskonna suunas.
Loe edasi SIIT
Allikas. Õhtuleht
