Paljud meist teavad ütlusi stiilis, et suhted on raske töö, suhte kallal on vaja töötada ja vaeva näha, jm.
Sel teemal raamatu avaldanud Moira Weigel ütleb, et need pole pelgalt sõnakõlksud. Meie uue aja ühiskonnas on südameasjad olnud alati tööga võrreldavad.
Weigel püüdleb USA mainekas Yale’i ülikoolis võrdleva kirjandusloo doktorikraadi ja üllitas raamatu „Labor of Love“ (sõnamäng; eesti keeles vast „Südamega tehtud töö“), mis vaatleb kohtingulkäimise ajalugu Ameerikas. Järgnev kõlab siiski üllatavalt universaalselt ja sobivana iga läänemeelse ühiskonna kohta, kuhu ka Eesti kuulub.
Ta väidab, et sellest ajast, kui kohtingulkäimine tekkis ja levima hakkas, on see alati palju vaeva nõudnud. Moodsa armuelu ajalugu pole tegelikult veel väga pikk, sest varasematel aegadel pandi inimesi paari peamiselt majanduslikel kaalutlustel.
Weigel ütleb, et kohting kui nähtus tekkis põhimõtteliselt siis, kui naised hakkasid tööl käima, ehk USA-s päris 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses.
See on ajastu, mil algas linnastumine. Naised hakkasid kodust eemal tööl käima (k.a rikaste majapidamistes, mille eest nad hoolt kandsid). Neil tekkis rohkem vabadusi, sh võimalusi võõraste meestega suhelda ja ise endale meest valida.
Kuna töölkäimine toimus kindlal ajal, tavaliselt vahemikus kella 9 ja 17 vahel, tekitas see kombe käia kohtingutel õhtuti. Naiste palgad olid tollal meeste omadega võrreldes väga väikesed, nii et paljud kasutasid seda muuhulgas võimalusena korralikku sooja toitu saada (mehe kulul, kes restorani kutsub).
Kuna kohtinguelu tekkis tänu naiste tööleminemisele, siis oli see esialgu omane pigem töölisklassile. Vähegi rikkamatest peredest neiud olid kauem kodused, perekonna ja vanamoeliste kommete kütkeis.
20. sajandi alguses takistas kohtingulkäimise levikut veel see, et vaimselt vähepaindlikud inimesed seostasid uut kommet prostitutsiooniga; naisi kimbutasid isegi vahel politseinikud. See on teatud osas isegi ootuspärane, kuna kohtingutel käimine seostub tihedalt seksiga ka tänapäeval.
Kohtinguelust sai moodsa ühiskonna lahutamatu osa USA-s juba 1920-ndatel, kuna rikkamate perede neiud võtsid kombe samuti üle ja naiste suur aktiivsus ülikoolihariduse omandamise suhtes muutis ühiskondliku elu veel vabameelsemaks.
Kohtinguelu hoogustus eriti Teise maailmasõja järgsel suure majanduskasvu perioodil (1945-1960). Vaba raha kulutamiseks oli korraga palju rohkem ja ettevõtjad kasutasid seda ära, muuseas kurameerivatele paarikestele tegevuse pakkumiseks. Levisid (kiirtoidu)restoranid, autokinod jne. Kõik olid korraga huvitatud võõraste inimestega väljaskäimisest. Poiss- või tüdruksõbra leidmisest sai pigem norm kui midagi ebatavalist.
Aga kuidas suhted ikkagi tööd meenutavad? Weigel toob sarnasuste seas tähtsa punktina välja selle, et partneri otsimine nõuab nii arvudes mõõdetavaid pingutusi (enda välimuse korrastamisele kuluv aeg ja raha) kui ka emotsionaalseid pingutusi.
Viimane on isegi tähtsam punkt, sest võõrastega suhtlemiseks ja flirtimiseks on vaja välimusest ehk rohkemgi vaeva näha oma imago kallal (kuidas end esitleda). See nõuab vaimset pingutust, et end pidevalt parimast küljest väljendada.
Kuidas endast head muljet jätta – see on ju lausa omaette kunst. Õpetlikke raamatuid või artikleid lugedes tundub see osa lausa koormav. Mõju soojalt, aga mitte liiga kergesti kättesaadavalt; sõbralikult, aga mitte klammerduvalt jne. Spontaanselt oma soove ja mõtteid väljendada on pigem taunitav.
Siin on kerge näha paralleeli teenindava ametikohaga: aina naerata ja meelita ning suru iseennast tervikuna alla. Selles on kohtinguelu ja osad palgalised ametid hämmastavalt sarnased.
Seetõttu tekkis üsna kiiresti norm töö- ja kohtinguelu sarnaste terminitega kirjeldada, mida on täheldatud juba vähemalt kolmveerand sajandit tagasi. Näiteks psühhoanalüütik Erich Frommi on sellest pikemalt kirjutanud juba 1930-ndatel, kuidas inimesed kohtlevad end ja teisi nagu kaupa, hindavad partnerite ihaldusväärsust ja enda väärtust turul jne.
Inglise keeles ongi ju päris palju väljendeid, mis kirjeldavad südameasju tööturu metafooride abil: on/off the market, friends with benefits, investing in a relationship… Partneri otsimist võrreldakse ka mänguga: one’s got game, this one’s a player, wingman, baller, to score jne.
Kui nüüd tänapäeva juurde liikuda, siis paljud kindlasti nõustuvad, et suhted on endiselt nagu raske töö. Raskused algavad juba sobivaid partnereid valima hakates, sest moodsad vahendid (kohtingusaidid, -äpid jm) esitavad meile nii palju võimalusi, et paljud ei tunnegi enam soovi kedagi kindlat välja valida.
Kui uudsete lahenduste plusse vaadelda, mille hulka potentsiaalsete partnerite rohkus siiski põhimõtteliselt kuulub, siis kohtinguteenused hakkavad juba üsna nupukaks muutuma.
Nimelt koguvad kõik veebipõhiste suhtlusvariantide pakkujad oma kasutajate kohta tublisti infot ja statistikat, mille abil nii reklaami müüakse kui ka kasutajale partneriotsingul rohkem kasulikke näpunäiteid jagatakse.
Veebikäitumise järgi kasutaja kohta üldistuste tegemine annab nimelt päris hästi aimu, mida inimene tegelikult tahab või otsib, vastukaaluks sellele, mida ta oma kasutajaprofiilis välja toob. Kui mitte muud, aitab selline statistika suhteartikleid ja -raamatuid koostada.
Äpid jm moodsad vahendid muudavad kohtinguelu seega mängulisemaks, mida vast ongi vaja, et 20. sajandi taagast vabaneda ning töö- ja armuelu vahele selgem eraldusssein luua.
Suhted on ju protsess, mitte valmistoode, seega pole nende hindamine ja mõtestamine läbi tööturult pärinevate metafooride enam ajakohane, ning võib õnneotsinguid pigem takistada ja piirata.
