Tõeline sõprus ei vaja suurt kära ega pidevat kohalolu. Mõnikord on see lihtsalt vaikne varjuline kohalolek, mis seisab su kõrval ka siis, kui sa ise seda ei märka. Kui su süda on täis valu ja maailm tundub raske, ilmub keegi, kes ei küsi midagi, vaid lihtsalt on olemas. Ta ei püüa su pisaraid ära pühkida sõnadega, vaid oma vaikse toetusega. Ta ei räägi palju, kuid tema kohalolu ütleb rohkem kui tuhat sõna.
Kui tunned end üksildasena, siis tead, et kuskil on keegi, kes mõtleb su peale. Kui sul on vajadus nutta, on ta valmis olema sinu õlg. Kui rõõmustad, rõõmustab ta koos sinuga, sest tõeline sõprus ei tunne kadedust ega vahemaad. See on sügav side, mis ei katke ka vaikuses.
Selline sõber on nagu pehme karu sinu südames – alati valmis kallistama, lohutama ja naeratama koos sinuga. Elus tuleb ette hetki, mil sõnad ei loe, vaid tähtis on vaid teadmine, et keegi on olemas. Mitte tingimata sinu kõrval füüsiliselt, vaid hingeliselt – seal, kus soojus ja mõistmine saavad kokku.
Tõeline sõprus ei küsi, mida ta vastu saab. See lihtsalt on. Vahel varjuna su taga, vahel päikesekiirena su ees. Ja kui elu toob ette tormi, siis tead, et kuskil on keegi, kelle südames on sulle alati koht.
