Tšellist Silvia Ilves tunnistab, et on olnud armastuse nimel valmis kõik muu jätma ning see on viinud teda ka väga valusate otsusteni.
Kas usute saatusesse ning seda, et saatus meid juhib?
Saatuse peale mõtlevad suuremal või vähemal määral kõik inimesed. Isegi need, kes saatusesse ei usu. Veel 20ndate alguses aastat tagasi olin üsna kindel, et lause “see on saatus”, on mingisugune levinud sõnakõlks, mida armastatakse olulistel elu momentidel öelda.
Kuidas teie enda suhe saatusega on?
Praeguseks aga olen juba piisavalt vana, piisavalt palju elus läinud, et vaadata minevikule tagasi ning… mida aeg edasi, seda rohkem oskan ma näha elu tervikuna. Olen ise praegu vanuses, mis kätkeb endas “ülemineku perioodi, ettevalmistust” 30ndaks eluaastaks. Ja uskuge või mitte, aga olen kohtunud inimestega, kes numeroloogiat tundes südamerahus räägivad sind tundmata su elu raskuse ja ilu ära, nii ka sinu elu missiooni ning tugevused, nõrkused.
Millisena näete eriliste võimete maailma?
See on lihtsalt hämmastav, et mõnda inimest on õnnistatud “kolmanda silmaga”, ja teine ei oska isegi aru saada, mis “uhhuud” nüüd see teine ajab. Vahel mõtisklen selle üle, et ju siis on vaja, et on neid, kes “näevad” ning neid, kes ei “näe”. Mind pole eriliste võimetega õnnistatud, vähemalt ei oska ma neid realiseerida, kuid olen tekitanud põnevust ning uudishimu neile, kes seda kõike haldavad. Mu elutee number on 33 ning see ütleb juba mõndagi. On mõnes mõttes loogiline, et andekad kunsti- ning muusikainimesed on tavapärasest tundlikumad, vaimsemad.
Meil siin “lihtrahvas” nimetab neid inimesi “uhhuudeks” või “puukallistajateks”, kes räägivad astroloogiast, saatusest, tähemärkidest, kaartide ladumisest jne. Meil Eestis ongi tuntumad “uhhuud” näiteks Ants Rootslane, nõid Nastja, nõid Alisa, Marilyn Kerro.
Tegelikult on meie seas väga palju andekaid ning tuntud inimesi, kes usuvad vaimsesse maailmasse ning käivad läbi “uhhuudega” ning seda on lihtsalt naeruväärne vaadata, kuidas meedia selekteerib valikuliselt puukallistajaid, kelle kallal nokkida.
Omajagu nokitud on ka teie kallal…?
Nõnda, nagu kõik inimesed – ole sa kunstnik, artist, poliitik, ärimees… kui julgesid öelda, et ei poolda pandeemiasüstiga oma tervist proovile panna, tambiti sind kohe “lamemaalaseks” – siinkohal tõusevad mu ihukarvad ebaõiglustundest püsti – mis kuradi sõna on lamemaalane? Kas peaks siis teisele poolele vastu lajatama, et kes te paremad olete, ümarmäälased? Lapsik sõim, mis leidis aset.
Minu sõnum on see, et lollus on inimesi sildistada lihtsalt ühe valiku eest. Tuleb välja, et kui peidad oma seisukohta vaktsineerimise teemal, pääsed sildistamisest. Kui näiteks julgeks Ants Rootslane või seltskonnakaunitar Anu Saagim arvamust avaldada sel teemal ning selguks, et tegelikult neil vaktsiiniusku ei ole, on neil maine koheselt vetsupotist alla lastud. Kohe lastakse maha. Targasti teevad kõik need avaliku elu tegelased, kes jätavad seisukoha sel teemal ütlemata. Kuid tean näiteks, et just Anu on üks neist, kes avaldas tunnustust selle eest, et julgesin sel väga tundlikul teemal kunagi sõna võtta.
Tunnen veel paljusid avaliku elu tegelasi, kes vaikisid, vältisid seda teemat, et end avalikkuse ees mitte tümitada lasta, ent saatsid mulle häid soove ning soovisid palju vaprust. See selleks. Loodan väga, et me ei pea iial enam sellist ühiskondlikku lõhestamist läbi elama.
Kogu selle seletamatu müstilise maailmaga tegelevad rohkem naisterahvad, sest me olemegi tundlikumad.
Ja on hämmastav kogeda isiklikult, et isegi oma pereringis on inimesed vaimselt väga erinevad.
Kasvanud üles suures peres, pean tunnistama, et kannan “Musta lamba” tiitlit.
Milles tunnetate kõige enam oma isiklikku väärtust?
Tajun asju erinevalt, olen uskunud armastusse väga naiivselt – armastuse jagamise ning saamise vajadus on mul erakordselt suur. Armastuse nimel olen valmis kõik muu jätma. See on juhtinud mu elu.
Ning kui niimoodi mõtlema hakata, et jõuline ning kange naine, kel on neli last kolme erineva mehega, siis see ei tundugi nii ebaloogiline. On inimesi, kes armastavad just sel teemal – naine, kel on neli last kolme mehega, appi! – sõimamisega oma elu magusaks teha. Need inimesed kipuvad teise inimese silmas pindu nägema, aga palki oma silmas ei tunne.
Tundes meediamaastikku juba mitu aastat, tean juba päris hästi, kuidas seal asjad töötavad, mida aga “lihtrahvas” kohe üldse ei adu. Meedial on äärmiselt hirmuäratav võim inimesi tühistada ning kui kuskil on mõni artist, kes ideoloogiliselt ajakirjanike vaadetega ei ühti, tehakse kambakas ning plätserdatakse kokku inimesest kallutatud artikleid, et sellega rahva arvamust mudida. Ajakirjandus on üks kohutav suunamudija.
Mida põnevat ennustajatelt enda kohta kuulnud olete?
Olen käinud ennustajate juures.. nõid Nastja, nõid Marilyn Kerro.. Nõid Nastjaga suhtlesin mingil eluperioodil sagedasemalt. Kuid isegi, kui ta ennustas… ma kuulan, aga lõpuks käitun ikka oma südame järgi.
Tean, et ka minust aastakümneid kogenumad sõbrannad tõdevad, et kuigi tundus olukord mulle kunagise ärimehest lapse isaga olles ebaõiglane – abielumees! Ta ometi armastas mind. Ma ei uskunud ega osanud seda näha. Ma olin noor ja metsik ja ebaõiglust eest väljas ning oma kannatamatusega ning resoluutsete tegudega materdasin armastuse, mis ehk oleks olnud tõeline.
Seda, et soomlasest ärimehel tunded olid, kinnitas nõid Nastja. “Jah, mees jagab voodit oma abielunaisega, aga ta armastab sind,” lausus ta segaduses ning armastusetunde käes vaevlevale naisele, kes sai teada, et tema armastatu ning kolmanda lapse isa on endiselt abielus.
Sellist lauset ma ei suutnud seedida, mäletan. Nastja andis mulle palderjani, sest puhkesin lahinal nutma.
Ikka armastuse pärast…?
Olen naine, kel süda armastust tundes peab seda täiel rindel teostada saama. Ja pärast ärimeest tuli mu ellu veel kooselu neljanda lapse isaga ning seejärel järgmine kooselu tšellistiga.
Praeguseks on juba mitu kuud möödunud temast lahkuminekust. Olen aru saanud, et jagasin armastust mehega, kes pakkus mulle vaimselt nii suurt lähedust… et pole välistatud, et eelmises elus olime õde ja vend. Mul on tunne, et kuigi olime küll sündinud erinevates peredes, ühendas meid miski, mis pärineb enne sündi.
Kõlan ise juba nagu uhhuu… Aga ma ei saa sinna midagi teha. Nii lihtsalt on. Armastus tšellist Marcel Johannes Kitsega oli õige asi valel ajal.
Kuidas ennast pärast seda meediamaastikul tunnete?
Saan aru, et kui oled avaliku elu inimene ning jagad avameelselt oma isiklikku elu, pead valmis olema, et sinu fännid elavad sulle kaasa ning alati toovad lahkuminekud kaasa pettumust, nördimust. Nõnda juhtus ka Marceliga. Oh, kui paljud ajakirjanikud armastasid meie ilusat armastust, teadmata aga, millest kõik alguse sai ning millised olid meie argimured. Ei teadnud mitte keegi, et tegelikult algas meie kooselu Marceliga väga suurte raskustega. Naerdi igasuguste naljadega meie üle: “Mitu kitse Ilves aasta jooksul maha murrab?” “Küllap varsti hakkavad väikesed kitsed ilveste seas ringi kappama”. “Küllap rikub Silvia Marceli tšellokarjääri ära…”
Mis selle juures kõige raskem oli?
Need kõik tekitasid minus trotsi ning otsustasin meie värske suhte alguses juba, et Marcel minust ema kindlasti niipea ei tee. Mida siis tegi saatus? Mäletan, kui kolleegile sähvasin, et mida ta ilgub. Ei kavatse ma end niipea emadusega koormata. Elu pakub niigi väljakutseid, et nelja lapsega hakkama saada. Aga saatusele, emakesele loodusele, ei meeldi sellised trotslikud otsused. Kisagu ja sõimaku nüüd inimesed palju tahavad, aga ma jäin päris meie suhte alguses Marcelist lapseootele. Ja ma tapsin lapse, et mitte tuua teda ellu, kus tema üle naerdakse. Lisaks palus Marcel mul mitte ära rikkuda tema noorust. Aga mina? Naine? Mina, kes ma last oleks pidanud kandma, oma tervisega riskima, keha ohverdama, samuti muusikukarjäärile pausi andma? Ometi oli mul enne, kui Marcel palus mul ootuse katkestada, seisukoht, et kui saan nelja lapsega hakkama, saan ka viiega. Lisaks sain aru, et varjaku ma lapseootust avalikkuse eest palju tahan, millalgi oleks see ikkagi ilmsiks tulnud ning ma ei taha ette kujutada seda sõimu ja viha, mida lapseootuse uudis oleks meie õelutsevale eesti rahvale magusasti kandikul kätte toonud. Küll aga pean tunnistama, et kui mõnda aega suutsin emotsionaalselt seda katkestust üle elada ning suutsime Marceliga eluga edasi minna ning kooselust rõõmu tunda, siis perioodil, mil Marceliga suhe üha raskemaks muutus, millest avalikkus ei tea, hakkas kerkima minus esile ka süütunne lapseootuse katkestuse pärast. Mul on siiralt tunne, et mehed ei ela katkestusi nii rängalt läbi kui naised. Ja mis kõige kummalisem, kui olime lõplikult lahku läinud, mis tundus avalikkusele ränk, et meile tegelikult kui üha kasvava vähi eemaldamise (armastus meil südames kui vaimselt hävitav haigus) valulik operatsioon. kõige naeruväärsem oli Kroonika artikkel, kus maikuul 2022 enne oma suurejoonelisele konkursile minekut kiitis Marcel, kuidas meil kõik hästi on ning Silvia teda muusiku, naisena väga inspireerib – see kõik oli puhas diplomaatia, sest tõde oleks sünnitanud skandaali. Positiivsed jutud skandaali ei tekita ning mäletan, kuis ütlesin Marcelile, et. see on ju vale, mida Kroonika meie suhtest kirjutab, meil on suhe tegelikult ju kokkuvarisemise äärel ning siit on nüüd küll kõrge kukkumine. Ja oligi.
Milles te lahenduse leidsite?
Kogu pereelu ja tööalased ettevõtmised võivad rängalt kannatada saada, kui kooselu on ohtlikus staadiumis. Püüdsin kooselu päästa maikuu lõpul, mil oleksin Belgiasse Marceli järgi jooksmise asemel pidanud kooli lõpetamisega tegelema. Nii mõnigi lähedane sähvas: “Mis asja sa sinna Belgiasse trügid Marceli kaissu? Kas sul on nii palju raha ning aega üle? Sul on lõputöö vaja kirjutada! Lõpeta enne kool ära ja siis jookse armastuse järele!”
Mina vastasin resoluutselt: “Ei. kui ma nüüd Belgiasse ei saa igatsusvalu kustutama ning Marcelile moraalseks toeks olema, siis ma lihtsalt ei lõpeta kooli. Mis lõputööd ma kirjutan, kui ma ei suuda millelegi muule mõelda?”
Sel ajal oli mul veel ees Rahvusooper Estonia orkestrisse kandideerimise konkurss, aga kuidagimoodi kõik õnnestus. Lõpetasin kooli, sain ka töökoha. Jõudsin Belgiasse Marcelile külla sõita lausa kaks korda. Panin oma viimased kopikad mängu, et armastuse järel joosta. Juba praegu tunnen sellest rääkimisest piinlikkust. Kui naiivne armastaja saab üks naine olla?
Kas keegi sind ümbritsevatest inimestest tajus, kui raske sul toona oli?
Jagan üht kogemust, mis leidis aset juunikuul 2022, veel enne, kui ma isegi ei teadnud, et suudame Marceliga armastuse tunde kõrvale jätta ning vaadata reaalsusesse, kus vaid armastusest ei piisa kooseluks.
Olin kutsutud tšelloga esinema sündmusele Lõuna-Eestis, kus oli palju väga põnevaid ettevõtjaid koos, neid kõiki ühendas kirg lennunduse vastu. Pärast esinemist nautisin inimestega muljetamist, võtsin õnnelikult vastu palju siiraid tänusõnu, mul oli äärmiselt hea meel, et olin tervele kuulajaskonnale suutnud anda nii erilisi emotsioone pillimänguga. Sõin seal siis parajasti torti, olin just emmanud Marceli, kes oli sõitnud kolm tundi autoga, et mulle järgi tulla – kuigi mulle pakuti kohapeal ka varianti, et mind viiakse lennukiga Tallinnasse. Ei, ma tahtsin tunda mehe armastust ja hoolimist. Tahtsin temaga sõita koos koju tema oma armsa masinaga.
Tuli siis minuga juttu ajama ka üks meesterahvas, kes oma väljaütlemistega mind vaikselt tummaks tegi ning peomeeleolu vaikselt kustutas. Ja kui ta lõpuks lausus: “Naine, te pole andestanud omale sündimata last. Peate endale andestama,” siis puhkesin nutma, suu koogitükki täis.
Ma ei oodanud, et keegi midagi sellist mulle rääkima tuleb. Sel mehel on ilmselgelt teistsugused võimed. Ta küsis ka, et “Kas su väidetav “armastatu” annab sulle energiat naisena või… võtab energiat? Ma tean, et see sulle ei meeldi, Silvia. Aga lõpeta ära see. Sa tead ise ka seda, et tegelikult te kumbki petate üksteise lootusi, olete seda teinud algusest peale. Sul ei ole vaja olla ühelegi mehele ema eest. Ka sina, eriti just sinusugune naisloomus vajab väga tuge, armastust, lähedust, turvatunnet. Kas sa tunned, et see mees seal pakub sulle turvatunnet?”
Ma nutsin, aga õnneks elukaaslane ajas eemal teistega juttu ning ma jõudsin pisarad kuivatada enne, kui elukaaslasele uuesti otsa vaatasin.
Ma jään igavesti mäletama seda sündmust. Igavesti. Seda olukorda kogesime vaid mina ja see inimene, kes minuga vestles. Ta rääkis veel tuleviku teemal, aga seda ma avalikustama ei hakka, kuid siinkohal jälle mõtlen. On ikka ühele inimesele antud! Sellist läbinägemise võimet. Tuleb minuga vestlema üks edukas ettevõtja, kes mind ei tunne – ja räägib mulle teemadest, millest avalikkus ei tea. Võin öelda, et tunnen veel selliseid inimesi, kes tunnevad inimesi vaimselt ning näevad inimese elu missiooni.
Kas aimate, mida tulevik teile toob?
Olen teinud pika vahe kellessegi kiindumise osas, mu hing on saanud armastamisest puhata.
Kohtun lähitulevikus ka hüpnotisöör Ants Rootslasega ning ma tean, et kui mu 29. eluaasta oli üks kohutavaid katsumusi täis aasta nii armastuses, muusikuelus kui ka emaduse rollis, siis 30. eluaasta tüürib üha enam ülespoole. Tunnen, kuidas kosun. Kosun armastusest, kosun katsumustest. Õpin oma missiooni siin elus tundma. Mulle pole asjata nii vägevad neli poissi kasvatamiseks antud. Lapsed õpetavad mind üha enam ning tunnen, kuidas meist on perega sirgumas üks võimas tiim. Isegi, kui olen vahel end süüdistanud läbikukkunud emana, lapsed andestavad ning armastavad mind tingimusteta.
Ma jõuan siin elus veel palju korda saata ning tänan kõiki inimesi, kes mulle südamest kaasa elavad ning mulle oma ilusate sõnade ja soovidega jõudu annavad. Teadmine, et mind jälgib palju inimesi, kes mõistavad eluraskusi, mõistavad elu suures plaanis ning leiavad mu tegemistes ka oma ellu positiivset energiat, on äärmiselt tänuväärne. Ma ei lakka jagamast oma elu, sest neid on äärmiselt vähe, kes seda julgevad teha. Olen elu kõige tumedamast sopist läbi käinud ning kui elu üldse üllatab, siis pigem positiivselt!
Praegu tajun selgelt, kuidas artistina toob elu mulle kandikul kätte võrratuid koostöösid, kontserte, projekte. Olen äärmiselt õnnelik, et suutsin edukalt üle elada oma elu kõige karmima aasta.
Me oleme täna rääkinud palju valust. Aga millised hetked teile jõudu annavad?
Rääkides elu meeldivaimatest hetkedest…. Lapse sündimise hetked on olnud ühed õige ilusamad hetked mu elus. valudest välja tegemata. Ja ilusad on ka need hetked, mil olen saanud armastades mehe silmadesse vaadata ning küsida endalt – kuidas see võimalik on, et mulle on antud midagi nii ilusat kogeda siin elus? Olen oma elus väga palju õnnelikke hetki kogenud ning need kogemused kaaluvad üles kõik muu.
Mulle annab tohutult positiivset energiat kontserdid, kus inimesed, kes on enne olnud loonud meedia kuvandi tõttu oma eelarvamuse, tulevad kallistavad peale kontserti mind ning paluvad andestust. Ja soovivad , et jätkaksin olemast selline artist, nagu ma olen.
Mul on lausa tunne, et oma muusiku tööga käin üle Eesti puhastamas seda negatiivsust, mida ajakirjandus inimestesse süstinud on. Muusika tervendab inimesi, paneb meelt muutma ning õpetab ligimese armastust.
Kuidas te oma avameelsuse juures saladusi suudate hoida?
On siiski saladusi, millest keegi ei tea, sest need on mulle endalegi nii kõhedad, müstilised, et vahel ei suuda ma uskuda, et just mina nende osaliseks saanud olen.
Kas teate, kuidas teised teid näevad?
Tean väga hästi, milline on nende inimeste nägemus minust, kes minuga rohkemal või vähemal määral on kokku puutunud – ürgnaine tohutu eluenergiaga.
Üks vahva seik tuleb meelde… Kunagi tehti suur uudis, kus üks kodanik oli märganud, et keset metsikut lumetormi vedas üks vapper isa oma kolme last kelguga järgi.
Hiljem selgus, et see olin hoopis mina paksus talvejopes. Olen eluaeg armastanud füüsilist tööd. Mind ajab armsalt naerma, kui vahel nähakse mind toidukottidega tänaval jalutamas, lapsed järgi, kaks tšellot õlal.
Autojuhilube mul ei ole. Liigun kas ühistranspordiga või jalgsi, kiirematel hetkedel kasutan taksot. Siin kesklinnas tundub auto omamine hirmus tüütu, lisaks on väga kulukas.
Milline on teie tavaline päev?
Täis ootamatusi, ringijooksmist, ägedat möllu lastega. Armastan möllu, armastan lapsi kantseldada. Tahaks küll, et saaksin lubada lastele korteri asemel elamist oma majas. Tean, kui suur elukvaliteedi vahe on. Ise kasvasin üles viie õega pisikeses majas ema ja isaga, ent aed oli suur ning igal juhul elasin ma õnnelikku lapsepõlve.
Aga tänaseks on argipäev tõesti üks metsik organiseerimine, laste ülesannete meeles pidamine, laste kooliasjadega tegelemine, söögi vaaritamine, pilli harjutamine, … seejuures lihtsalt tuleb vahel võtta oma aeg. Paljud imestavad, et kuidas hakkama saan üksikemana. Aga kuidas saavad paaridki oma laste kõrvalt tööd teha, kui üks lastest haigestub või töö on sel ajal , mil lasteaed on suletud?
Kellele toetuda saate?
Mul on ema ja isa väga tublid. ning kolmest lapse isast kaks on mulle toeks. Püüan kõigest väest saada nendega hästi läbi. Olen õppinud oma vigadest , mis puudutab vahel ettetulevaid konflikte. Aga minu soov on saada kõikide laste isadega hästi äbi ning usun, et siiani on see õnnestunud. Tahan väga kiita neid kõiki. Igaüks neist on väga erineval moel toeks, aga siiski toeks. Ajapikku nad mõistavad ka ise, et kui tahad, et sul laps oleks õnnelik, hooli ka lapse emast. Kui ema saab vahel puhkust, oma aega, on ta selle eest õnnelikum ema. Kui saan laste kõrvalt tööd teha, tunnen end hästi, süda on rahul.
Tean paljusid emasid, kes kipuvad tööle ruttu tagasi, et tunda end kuidagimoodi ka ühiskonnale vajaliku inimesena. Ka minul on see tunne, lausa suur vajadus.
Millised on teie tulevikuplaanid?
Ei julgegi planeerida, kuid üks on kindel. Naudin inimeste inspireerimist. Naudin, et saan jagada elu, naudin südamest, et minu pillimäng puudutab inimesi nii, et vahel tullakse minu juurde andestust paluma.
Millest te unistate?
Mul on soov laste kõrvalt end taas suurtele kontserdilavadele tuua, olla inspireeriv tšellist.
allikas: saladused.ee
