a saad alles siis aru, et sa mind vajad, kui ma olen juba läinud.
Tuleb päev, kui sa mind otsid igalt poolt aga sa ei leia mind. Ma ei tea, millal see päev saabub. Aga sellel päeval olen ma koos kellegi teisega ja isegi ei märka sind. Kuni sa minuga räägid. Ilmselt mäletan ma veel siis sind ja seda, kes sa mulle olid aga eriti seda, kes sa mulle ei olnud. Sest sina pole mind kunagi oluliseks pidanud.
Sa andsid mulle mingisugused armastuse riismed, et mind ainult suuremasse segadusse panna. Meie vahel oli armastus, kus mind keegi vastu ei armastanud.
Aga ma luban sulle, et tuleb päev, kui sa minu järele igatsema hakkad.
Jaa, sa mõtled nendele vestlustele meie vahel. Meie harjumustele. Meie õhtutele. Sõnumitele, mida sa ignoreerisid nagu poleks midagi olnud. Sa kuulad siis sõnumeid, mida ma sulle jätsin ainult selleks, et minu häält kuulata. Ja vaatad mu pilte mõteldes, et ma olin sinu jaoks siiski oluline palju rohkem, kui sa seda oleksid tahtnud. Sa mõtled sellele, kuidas mina sulle kõigest rääkisid ja oma hinge sinu ees avasin.
Ja sul hakkab kahju, et sul ei ole enam mitte kedagi, kes viitsiks sind ära kuulata. Et sul pole enam kedagi, kes tõesti sinu heaolust ja õnnest huvituks. Kõik need tekstisõnumid, mida ma sulle päeva jooksul jätsin, sa hakkad neist puudust tundma, ma vannun sulle seda! Või need, mis ma sulle hilja õhtul saatsin tundes muret, kas sa ikka oled ilusti koju jõudnud. Sest kui keegi enam sinust ei huvitu, siis hakkad sa sellest puudust tundma. Isegi, kui see polnud vastastikkune.
Sa hakkad puudust tundma sellest inimesest, kes oli alati olemas, kui sinul isu peale tuli või kui sul igav hakkas. Ja kui see sulle kohale jõuab, siis kahetsed sa, et sa varem sellest aru ei saanud. Et sa ei jätnud mulle vähimatki võimalust, mida ma väärisin. Ja ma loodan, et sa ei saa sellepärast magada.
Mitmed küsimused hakkavad sind painama öösiti, kui sa oma voodis minu peale mõtted, hullem veel, kui sa peaksid kellegagi koos olema. Ja ma loodan kogu südamest, et see keegi kohtleb sind täpselt samuti nagu sina mind kohtlesid.
Ja võib-olla sa saadad mulle siis sõnumi, et teada saada, kuidas mul läheb. Võib-olla, et sind huvitab lihtsalt, kas sa natukenegi minu jaoks veel loed. Ilmselt see nii ongi. Sest see, mis meie vahe on, on see, et mina mõtlesin sellele, mida ma ütlesin, samal ajal, kui sina katsusid ise aru saada, mida sa minu vastu tunned. Sa ei tahtnud muretseda aga muretsesid ikka. Ma ju nägin. Ent mina ei pidanud mõtlema, mida ma sinu suhtes tunnen. Ma ei pidanud mitte kunagi sellepärast pead valutama. Mina vaatasin sind alati usalduslikult ja lootsin sama ka sinult.
Aga see ei saa lõputult kesta. Ma ei saa lõputult oodata ja loota seda, mida ma sinult ei saa. Isegi parimad väsivad.
Võib-olla sa isegi tegid mulle halguses haiget oma käitumise ja suhtumisega aga lõpuks lähen ma oma teed. Ma olen selline inimene, keda hakatakse taga igatsema isegi, kui mõnikord võtab see tükk aega enne, kui kohale jõuab. Ma olen selline inimene, keda nii lihtsalt ei unustata.
Ühel päeval su telefon heliseb ja sa loodad, et see olen mina. Ühel päeval – ma luban sulle seda – sa hakkad minu järele igatsema ja kui see päev kätte jõudma, ei ole mina enam sinuga.
