Eesti rahva päritolu on teema, mis hõlmab nii keelelist, geneetilist kui ka arheoloogilist ajalugu. Tänapäeva eestlased peavad end balti rahvuste hulka kuuluvaks, kuid neil on ajaloolised ja etnilised sidemed ka teiste rahvastega.
Eesti aladele tõi esimesed asukad jääaja järgne soe kliima umbes 10 000 aastat tagasi. Need mesoliitikumi kütid, korilased ja hiljem põlluharijad olid tihedalt seotud teiste idapoolsete balti rahvastega. Keeleliselt on eesti keel osa uurali keelkonna soome-ugri harust, mis viitab tihedale sidemele läänemeresoome rahvastega, eriti soomlaste ja karjalastega.
Arheoloogilised leiud, nagu asulapaigad, kalmistud ja esemed, samuti lingvistilised ja geneetilised uurimused, aitavad rekonstrueerida eesti rahva ajalugu ja päritolu. Geneetilised uuringud näitavad, et eesti rahva geneetiline kude on segu iidsetest Euroopa, Siberi ja osaliselt kaugemate piirkondade populatsioonidest.
Eesti asub piirkonnas, mis on ajalooliselt olnud ristteel ja kus on toimunud pidevad migratsioonid ja kultuuride segunemine. See asjaolu on mänginud olulist rolli eesti rahva etnilises ja kultuurilises arengus. Varajastest aegadest peale on Eestis olnud skandinaavia, slaavi, germaani ja teiste rändrahvaste mõjutusi, mis on kujundanud nii eesti keelt kui ka kultuuri.
Keskajal, pärast ristisõdade ajastut, hakkas Eesti ala kuuluma erinevate Euroopa jõudude, nagu Taani, Saksa ordu, Rootsi ja Venemaa, mõjusfääri. Need ajastud tõid kaasa täiendavaid kultuurilisi ja etnilisi elemente, mis on samuti jätnud jälje eesti rahva identiteeti.
Tänapäeva eestlased peegeldavad seda mitmekesist päritolu, olles rahvas, mis on kujunenud läbi tuhandete aastate kestnud erinevate rahvaste ja kultuuride koosmõju. Oma keele ja kultuuriga on nad siiski säilitanud eristuva identiteedi Euroopa rahvaste mosaiigis.
