Tänasel Riigikogu täiskogu istungil arutati riigieelarve kontrolli erikomisjoni algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimust „Inflatsioonikriisist Eestis“. Ettekande tegid riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimees Urmas Reinsalu, Eesti Panga president Madis Müller ja majandusekspert Raivo Vare.
Urmas Reinsalu tõi oma ettekandes esile, et Eesti majanduskeskkonna, Eesti inimeste toimetuleku jaoks ei ole hetkel suuremat probleemi, kui rahvusvaheline ülemaailmne suur inflatsioonisurve, mis on eriti võimendunud Eestis. Reinsalu viitas, et eelmise nädala teisipäeval andis Eurostat teada, et referentsperioodil eelmise aastaga võrreldes on Eesti inflatsioon 20,1 protsenti, olles konkurentsitult esikohal Euroopas. “Täna hommikul on Statistikaamet esitanud värske informatsiooni. Nende hinnangul referentsperioodil mai 2021 versus referentsperiood mai 2022 tarbijahinnad on tõusnud 20 protsenti, sellest elekter 146,3 protsenti, soojusenergia 61,2 protsenti, gaas 217,3 protsenti, kokku kaubad 15,7 protsenti ja teenused 28,8 protsenti,“ sõnas ta. Samuti nentis Reinsalu, et inflatsioon lööb kõige valusamalt, suhteliselt valusamalt kõige vaesemat tulugruppi.
Reinsalu sõnul hindade kukkumist oodata ei ole, hinnatase pole ka lage saavutanud, kuna toormehindade surve ei ole veel kandunud üle kõikide toodete lõpphindadesse. „Rahandusministeerium prognoosib inflatsioonitempo kujunemist esiteks sellisena, et isegi kui paika peaks tarbijahinnaindeksi tõus 12,7 protsenti sellel aastal, siis ka järgmistel aastatel kevadprognoosi järgi peaks hinnatase kerkima küll oluliselt aeglasemalt, vastavalt 2,1 protsenti ja 2024. aastal 1,2 protsenti. Aga see tähendab tegelikult mida? Ka praeguses olukorras suhteliselt konservatiivsema inflatsiooniprognoosi järgi tähendab see seda, et mingit taganemist varasemale, sellest inflatsioonikriisi eelsele hinnatasemele aset ei leia,“ rääkis ta.
Eesti Panga president Madis Müller selgitas oma ettekandes, et põhimõtteliselt on kolm tegurit, mis üldjoontes on Eesti hinnatõusu viinud kõrgemale Euroopa keskmisest. „Kõigepealt on energia hinna tõus Eestis olnud tunduvalt kiirem. On ka näha, et suur osa, ligi pool Eesti hinnatõusust tervikuna tuleneb tõesti energia kallinemisest. See, miks energia hinna tõus Eestis on suhteliselt kiirem, tuleneb ka Eesti sellisest
turustruktuurist, kus maailmaturu hinnamuutused palju kiiremini jõuavad tarbijateni, seda nii näiteks elektri kui ka gaasi hinna puhul. Näiteks aprilli andmetel gaasi hinna aastane muutus Eestis oli 218 protsenti, samas kui euroalal tervikuna 52 protsenti. Elektri puhul vastavad numbrid on 119 ja 32 protsenti. Ja küte Eestis oli võrreldes aastatagusega 59 protsenti kallim, samas kui euroalal tervikuna 27 protsenti. See on siis esimene põhjus. Teine, mis on oluline ja võimendab eelpool kirjeldatud probleeme, on see, et ostukorv ja selle struktuur on Eestis ja Euroopas keskmisena erinev. Energia ja toiduhinnad näiteks Eestis moodustavad suhteliselt suurema osa inimeste kogukulutustest. Ja kolmandaks, mis on samuti oluline, on asjaolu, et Eestis on majanduse üldine seis olnud suhteliselt parem kui Euroopas tervikuna. Me oleme kriisist taastunud, pandeemiakriisist kiiremini ja sellest tulenevalt selline sisemaine nõudlus, mis tekitab täiendavaid hinnasurveid, on Eestis olnud suhteliselt tugevam,“ loetles Müller.
Müller kinnitas Reinsalu öeldut, et meil tõesti ei ole põhjust arvata, et energia või toiduhinnad taas langevad tagasi nii madalale, kui nad olnud viimastel aastatel. „Hinnatõus tõenäoliselt aeglustub, aga hinnatase, ette vaadates ma arvan, et me peaksime eeldama, et pigem jääb jätkuvalt kõrgeks. Seetõttu meil ei ole tegemist praegu lühiajalise probleemiga ja ei ole loogiline ka rääkida minu arvates seetõttu ka näiteks lühiajalistest maksulangetustest. Aga kui me nüüd mõistame, et see on pikaajaline küsimus ja vajame pikaajalisi lahendusi, et siis on tõesti oluline hinnata nende ka sellist pikaajalisemat maksumust, et riigi tulud ja kulud seejuures siiski n-ö kokk
u jookseksid.“
Rääkides hinnatõusu ohjamise võimalustest Eestis, sõnas Müller, et mõistagi keskpangana annab Eesti Pank endale aru, et peab tegema enda osa. „Seda paraku rahapoliitika kaudu on võimalik teostada meil oma otsuseid vaid euroala kui terviku tasemel ja Euroopa Keskpanga nõukogus otsustamise aluseks mõistagi on euroala keskmised majandusnäitajad. Eesti olukord võib erineda keskmisest, nii nagu me täna seda ka näeme. Aga siiski, mingisuguse ankru muidugi Euroopa arengud ka Eestile loovad. Teiseks, riigisiseselt on mõista oluline, et meil on täiendavaid tööriistu majanduse stabiilsuse tagamiseks ja see eelkõige tuleneb läbi riigieelarve ja need hoovad on tõesti teie käes. Ma arvan, et oluline on mõista, et täna, kus Eesti majandus tervikuna ei ole surutises, siis sellised täiendavad laenuga finantseeritud kulud, kulutused ja maksuvabastused võivad ka ohtlikult tekitada täiendavat survet hinnatõusuks.“
Majandusekspert Raivo Vare nentis, et inflatsiooni juurpõhjused on väljaspool otsest Eesti ja tema võimuorganite ning siinses majanduses osalejate haardeulatust ning selle mõjutamise võimalused piiratud, küll aga tõi ta esile neli võimalust inflatsiooni raskemate mõjude leevendamiseks. „Hinnatõusu negatiivse mõju leevendamiseks on põhimõtteliselt olemas – lisaks kokkuhoiule, millest nagunii on juttu kogu aeg ja palju – põhimõtteliselt nelja liiki otse sihitud meetmed ja lisaks veel mitmeid muid tegevusi, mis samuti, kuigi kaudselt, mõjutavad, pidurdavad hinnakasvu,“ selgitas ta.
Esiteks tõi Vare esile rahalised toetused enim kannatavatele inimestele. „Probleemiks nende täpse sihituse tagamise organisatsiooniline keerukus ja selle inflatsiooni stimuleeriv kaasnev mõju paratamatult ka. Aga on põhjust arvata, et see on ka poliitiliselt suhteliselt teostatav ja ka mõneti populaarseim variant. Kuid samas tuleb tunnistada, et sisuliselt ja fiskaalselt on ta suhteliselt ebaefektiivne lahendus. Igal juhul eeldab selle korraldus ka kohalike omavalitsuste kaasamist märkimisväärses rollis. Alternatiivina on siis ka laustoetused kõigile elanikele kas siis läbi teenusepakkuja või otsemaksetena, mida tõenäoliselt fiskaalsetel põhjustel, aga ka inflatsiooni n-ö tagant tõukamise vältimise põhjustel tasuks kaaluda, kas ikka teha,“ osutas ta.
„Teiseks variandiks oleks maksude alandamine hinnakasvu enim mõjutavatele kaubagruppidele. Need siis, ma tuletan meelde, on energiakandjad ja toiduained. Praeguses olukorras oleks neiks just need, sest need, näiteks energiakandjahinnad mõjutavad elektrihindu, kommunaalteenuste hindu, kütusehindu kodudele ja transpordile. Aga baasiliste toiduainete hinnad, mis moodustavad samuti koos energiakandjate hindadega kandva osa, eriti väiksema sissetulekuga elanikkonna toidulauast, see on kasvav probleem, mis ka siis, kui meil on kõik toiduainetetööstusega hästi, toob meile kaasa hinnatõusu, sõltumata meie tahtest. Need turud on juba täna globaalselt mõjutatavad. Üldiselt selline maksude alandamine on selles mõttes mugav, et see on tsentraalselt korraldatav ja olemasoleva maksutehnilise lahendusega jälgitav. Põhiprobleemiks on selle negatiivne mõju riigieelarve tulude kasvule, mis muidu inflatsioonilises keskkonnas üldiselt on suhteliselt parem,“ rääkis ta.
Kolmas liik võtteid on Vare sõnul normeeritud soodustuste jagamine lubatähtede vormis nagu talongid või tšekid vähekindlustatud peredele. „On kasutatud mitmel pool maailmas universaalse vaesemate toetusmeetmena läbi aegade. Meie seda muidugi ei toeta, aga see on korraldatav läbi kohalike omavalitsuste ja on paraku ka väga töömahukas,“ sõnas Vare. „Ning neljandaks, see on riiklik ajutine hinnakontroll olulisemate kaubagruppide piirhinna kehtestamise vormis. Mitte liiga vastuvõetav meil eeldatavasti poliitiliselt, kuna läheb vastuollu majanduspoliitiliste nii-öelda järjepidevate alustega, mis on siiani meil kasutusel olnud. Aga ei ole võimatu.“
Läbirääkimistel võtsid sõna Jürgen Ligi (RE), Marek Jürgenson (KE), Riina Sikkut (SDE), Peeter Ernits (EKRE), Aivar Sõerd (RE), Aivar Kokk (I), Urmas Reinsalu (I), Heiki Hepner (I), Annely Akkermann (RE).
