Elus on mitmeid radu, mõned neist tunduvad kergemad, teised keerulisemad. Enamik meist ihaldab kergemini kulgevat teed, mis pakub rohkem rõõmu kui kurbust.
Sageli hüüame “Terviseks!” sünnipäevadel, klaase tõstes, ja kirjutame “Palju õnne!” kaartidele. Kuid need fraasid on muutunud vaid formaalsusteks, sest harva mõtleme nende tähendusele. Kui need soovid oleksid siirad ja soovijad tahaksid tõesti midagi muuta, ei oleks meie ümber nii palju konflikte ja kannatusi.
Muutust alustame oma suhtumisest ja käitumisest. Suhtumine on meie mõtetes, mistõttu peaks selle muutmine olema lihtne. Kuid praktikas on see keerulisem.
Oleme harjunud mõtlema, et kui keegi tunneb end halvasti, on selle põhjuseks keegi teine – kas süüdlane või heategija. Kuid kas see tõesti toob õnne?
Ellujäämise õpetus juhatab meid eemale sellisest must-valgest mõtlemisest. See õpetus rõhutab, et meie keha annab märku, kui oleme teel õnne poole või sellest eemale.
Selleks, et lõpetada süüdistamise ja heastamise mängud, peame õppima andestama. Andestamine tähendab probleemi vabastamist, mitte süüdistamist ega nõudmisi.
Andestamiseks peame mõistma kolme osapoolt: halba, ennast ja oma keha. Andestame teisele, endale ja oma kehale, mõistes, et tõeline armastus sünnib meie sees.
Lõpetuseks, andestades ja armastust kiirates liigume samm-sammult rahulolu ja õnne poole.
Tekst: Luule Viilma
